Tagasitulek

Õitsevad mandlipuud

Nüüd olen juba mõned päevad Eestis tagasi olnud ja mõtlesin, et tuleks kirjutada meie vaevalisest tagasisõidust, sest siin juhtus ikka päris palju asju. Esiteks saime 4 päeva enne äraminekut teada, et Vueling (tegelikult kogu Iberia) korraldab streigi ja jätab sellega seos meie lennu Granadast Barcelonasse ära. See oli väga masendav tunne, mis peale tuli. Aga õnneks on olemas Ryanair, kes lendas Malagast Barcelonasse ja kuna Malaga oli meist vaid pooleteise tunni kaugusel, otsustasime selle kasuks. Vueling samal ajal lubas meile ärajäetud lennu eest raha tagasi maksta - Kristel sai oma raha juba ammu kätte, mina siiamaani ootan. Loodame parimat!

Tagantjärele vaadates saan aru, et poleks pidanud asjade pakkimise pärast nii palju muretsema - äraantavas kohvris oli mul alguses 16 kilo ja käsipagasis umbes 12 kilo (jah, toppisin oma pisikesse spordikotti kõik oma rasked asjad), kuigi Ryanair lubas ainult 10. Aga noh, ma ei ole veel kuskil näinud, et Ryanair käsipagasit kaaluks. Aga rohkem kilosid ma küll ei saa käsipagasisse toppida, juba sellega oli mul suuri raskusi - ükskord puhkasin keset lennujaama ja kui üritasin oma kotti jälle õla peale visata, ei saanud ma sellega hakkama! Üritasin niisama tõsta, siis üritasin kükitada, panna rihma õla peale ja siis tõusta... Lõpuks pidi Kristel mu maast üles lihtsalt tirima. Piinlik.

Kohvik "Kino"

Bussisõit Malagasse oli sündmustevaene, suutsin vist isegi 20 minutit magada. Lennujaama sõitsime jälle rongiga, kus ma oleks oma kohvriga peaaegu piletikontrolli masina väravate vahele kinni jäänud - see kohver on lihtsalt nii lai! Rääkimata sellest, et kui ma upitasin oma kohvrit rongi peale, oleksin peaaegu pikali kukkunud - üks hetk tundsin, kuidas hakkan tahapoole kalduma... õnneks seda siiski ei juhtunud. Reisimine - never again. Malaga lennujaamas on muidu suht lollakas süsteem - et pagasit Ryanairi ära anda, pead kõndima tükk aega lennujaama teise otsa. Ja et siis turvakontrollist läbi minna, pead kogu selle tee tagasi kõndima. Turvakontrollis ei läinud kiirelt, aga ainult sellepärast, et mul oli pool oma garderoobist seljas - kaks pluusi, kaks kampsunit, jakk, pusa ja nahktagi. Pärast oli mul nii hea meel, et ma sain pooled nendest kohvrisse ära panna, kodukaal ei olnud usaldusväärne (ta näitas erinevates tubades erinevaid kaale).

Tortillad ja kohalik õlu

Jõudsime lõpuks Barcelona lennujaama kesköö paiku. Tervest lennukitäiest inimestest olid oma kohvri ära andnud vaid seitse inimest. Ja kui me lõpuks pagasilindi juurde jõudsime, olid kohvrid juba ootamas. Päris kiire, ütleks mina.

Ja siis algaski meie teekonna kõige tüütum osa - ööbimine Barcelona lennujaamas. Kui vähegi võimalik, ärge tehke seda! See oli kohutav. Saime oma kohvrid kätte ja otsisime endale nurga, kus olid kontaktid - plaan oli selline, et üks magab ja teine valvab samal ajal kohvreid (ja vaatab siis arvutist filme vm). Sõime veel viimaseid võileibu, kui järsku tuli mingi naine ja küsis meilt pardakaarti. Aga meil ei olnud seda, pidime selle saama alles järgmine hommik check-ini tehes. Tegime mureliku näo pähe ja naine siis küsis, kas meil on mingi pardakaart, mis näitaks, et me tulime sellega Barcelonasse. Näitasin talle oma räbalat Ryanairi pardakaarti ja sellega oli kõik korras. Aga magada oli ikka võimatu - põrand oli kõva ja külm, lisaks tulid kõlaritest peaaegu iga 20 minuti tagant teadaanded pluss sõitis seal üks koristaja oma põrandapuhastusvahendiga ringi. Ja lõpuks, pool viis hommikul tuli turvatöötaja ja ütles, et siin ei tohi istuda, istumiseks on spetsiaalsed kohad. Mõtlesin veel, et näe kui kummaline, istuda võib, aga magada ei või. Aga ei, ta mõtles ikka seda, et me ei tohi seal üldse olla. Mis on jällegi kummaline, sest me ei seganud mitte kedagi ja miks on seal seina ääres siis kontaktid, kui seal olla ei tohi! Väga kummaline. Läksime istusime siis toolide peale maha ja vaatasime filmi, sest magada nagunii ei saanud. Samal ajal tuli meie kõrvale hispaania poistest koosnev seltskond, kes pakkisid asju ümber ja ka kämpisid niisama. Mingi hetk otsustasid kaarte mängida ja istusid sinnasamma toolide juurde põrandale maha. Ja seesama turvamees tuli ja ajas nad üles. Mis on väga kummaline, ilmselgelt nad ei jäänud kellelegi ette.

Barcelona

 

Vaatasime filmi ära ja otsustasime terminali vahetada. Selgus, et Barcelona kaks terminali on üksteisest päris kaugel, millest ma internetis researchi tehes üldse ei olnud aru saanud - keegi ei maininud seda. Otsisime seal endale ühe nurga ja ootasime, millal hakkab Air Balticu check-in. Seal sain lausa ühe tunni magada! Lõpuks, kui turvakontrollist läbi saime, otsisime kiiresti McDonaldsi üles, et midagi süüa. Ja ma ei tea, kas see on mingi Hispaania asi või oleme meie lollid, aga me ei näinud menüüs juustuburgerit. Aga noh, süüa saime ikka, all is good. Siitpeale on lihtsalt lendamine ja sõitmine - Riias nautisime toolide juures asuvaid kontakte ja tasuta wifit, kuulsime ka esimesi eestikeelseid sõnu. Tallinna lendasime imepisikese lennukiga, kus mõlemal pool vahekäiku on ainult kaks istet. Kahjuks istusime kohe propelleri juures, mistõttu lend oli väga lärmakas ja vibreeriv.

Ja siis olimegi Tallinnas! Meil läks nii hästi, et kell kaheksa õhtul olime lennujaamas ja jõudsime poole üheksase bussi peale. Hämmastav, kui lähedal Tallinna lennujaam linnale ikka on. Kodus sõin kohe rosoljet. Heeringat igatsesin ma tõesti.

Kunagi peaks veel mõne kokkuvõtva postituse tegema, aga see tuleb hiljem.