Päev enne Kanaare

Lumised mäetipud!

Homme hommikul on mul suur ja raske vaheeksam, mistõttu praegu on kõige õigem aeg blogi kirjutada. Toa olen juba ära koristanud, külmkapi ka juba peaaegu tühjaks söönud (see on küll pigem selle tõttu, et homme õhtul on ka Kanaaridele minek). Ja mõtlesin, et ma pole ju koolist ja ainetest midagi kirjutanud.

Võtan siin kahte ainet - rohkem pole lihtsalt nõutud. Mulle tundub, et see on suhteliselt haruldane, et Tartu Ülikool erasmuslastelt ainult 12 punkti nõuab, teiste inimestega rääkides olen aru saanud, et nende koduülikoolid nõuavad vähemalt 30 EAP-d. Üks aine on "Itaalia keele grammatika", selles tulebki nüüd eksam ja teine on põhimõtteliselt Inglismaa ajalugu (kuigi aine nime järgi võiks arvata, et see räägib keelest ja kultuurist). Ainult kahe ainega võikski ära harjuda, tunnid on esmaspäevast-kolmapäevani ja siis on pikk nädalavahetus. Ja mu ingliskeelne aine lõppes eelmine nädal täiesti ära, jääb veel ainult essee ja eksam veebruaris. Süsteem on muidugi kaootiline, nagu Hispaanias ikka - loengud kestavad esmaspäev-teisipäev ühe tunni ja kolmapäev-neljapäev kaks tundi ja need on täistunnist täistunnini. Mistõttu õppejõud hilinevad loengutesse, või kui alustatakse täpselt täistunnil, siis ei jõua õpilased õigel ajal kohale, vaid tulevad hoopis pool tundi hiljem. Ja siin on lõunapaus ka kell 14-16, mil ühtegi loengut ei toimu.

Plaza de Toros seestpoolt

Muidugi, kui ma õppeaasta alguses valisin neid aineid, pidin kahjuks tõdema, et ega siin midagi väga huvitavat ei pakuta. Mitte ühtegi kultuuriainet ei olnud - a la Prantsusmaa/Itaalia/Kataloonia kultuur, mida Tartus õppida saab. Samuti ei saanud ma lihtsalt hispaania keelt võtta - oleksin pidanud hoopis mingis teises asutuses seda õppima ja maksma selle eest sadu eurosid. Oli küll üks aine, mille esimeses loengus me käisime ja mille nimi oli "Hispaania keel välismaalastele". Aga tuli välja, et see aine on hoopis sellest, kuidas hispaania keelt välismaalastele õpetada. Inglise keele ainetes ei olnud ka midagi eriti huvitavat ja kultuurset, leppisin lõpuks selle ajaloo ainega. Hispaanlaste inglise keele oskus on muidugi midagi eriti huvitavat, ma ei tahaks üldse õel ega kuri kõlada, aga nad hääldavad vahepeal nii kummalisi sõnu valesti. Ja osad ei ütle lõppe välja - see on ilmselgelt Andaluusia mõjutus. Aga noh, ega inglased ise ka ei oska oma keelt - üks inglise poiss ei osanud sõna "regency" hääldada. Kool ise jätkub pärast jõuluvaheaega veel kolm nädalat ja siis veebruaris on eksamid.

Aga nüüd pean küll õppima hakkama. Homme lendan Kanaaridele jõule ja aastavahetust tähistama, mistõttu ma arvan, et blogipidamiseks väga aega ei jää. Seni nautige mu uue fotokaga tehtud panoraami, mis avaneb minu ülikooli juurest :)

Elamisluba

Gibraltaril

 

Olen nüüd juba rohkem kui nädal aega ametlikult Hispaania välismaalaste registris kirjas ehk mul on elamisluba! Kes veel ei tea, siis väidetavalt võeti sellel suvel vastu uus seadus, et ka Euroopa Liidu inimesed peavad enda Hispaanias oleku registreerima, kui nad on siin rohkem kui kolm kuud. Põhjus? Eks nad ikka raha tahavad.

(Vahemärkus - kuna ma pole ikka viitsinud endale uut fotokat muretseda, siis mul pole uusi pilte ja näitan teile igasuguseid vanu pilte, et igav lugeda poleks.)

Õnneks olid ülikooli inimesed vastutulelikud ja ütlesid, et meil on vaja kolme asja, mis nende kätte viime ja siis nemad ajavad asja korda: internetis täidetud ankeet, ID-kaardi või passi koopia ja tõend selle kohta, et oled pangas oma immigrandimaksu ära maksnud. Kui ma poleks ülikooli kaudu asju ajanud, siis oleksin pidanud ise kuidagi tõestama, et mul on piisavalt raha, et siin elada.

Tundus üpris lihtne olevat, mõtlesime, et käime kiiresti pangas ära ja viime dokumendid kooli ja kõik sujub kiiresti. Siis olime Hispaanias veel vähe aega olnud ja ei teadnud, kuidas asjad käivad. Kõige suurem jama oligi pankadega. Meile öeldi, et täida ankeet ära, astu ükskõik millisesse panka sisse ja maksa ära. Läksime siis esimesse ettejuhtuvasse panka. Seal öeldi, et ei, peate kuskil politseimajas käima, meie ID-kaardi number ei sobi. Teises pangas oli minu ja telleri vahel klaas, mitte ühtegi ava ei olnud, mistõttu ma ei kuulnud seda põhjust, miks nad minu raha ei tahtnud. Kolmandas öeldi, et me võime ükskõik millises pangas oma tasu ära maksta, aga mitte nende pangas. Neljandas pangas öeldi, et nemad võtavad seda maksu ainult hommikul kella kümneni vastu. Ja viiendas pangas öeldi, et meie ID-kaardi number on vale, et selleks on vaja Hispaania mingit numbrit. Mis pole üldse loogiline: mul ei ole Hispaania mingit dokumendi numbrit, sest ma pole Hispaania elanik, mistõttu mul ongi vaja seda immigrandimaksu maksta!

Córdoba

 

Mis seal ikka, läksime ülikooli ja küsisime qué pasa? Seal öeldi meile, et jajah, selline jama on, andke kõik ülejäänud dokumendid ära ja me saadame varsti teile selle numbri, millega panka minna  ja siis saate ära maksta.

Möödus kaks kuud. Hakkasime muretsema - kolm kuud on ju ikkagi ainult lubatud ilma mingi loata riigis olla. Kirjutasime kirju, sealt vastati lakooniliselt - saadame numbrid siis, kui saame. Ja lõpuks sain mina kirja oma numbriga! Seal oli kirjas ka kuupäev ja kellaaeg, millal ma oma elamisloa kätte saan.

Ja siis sujus kõik eriti kiiresti. Kõige esimene pank, kuhu sisse astusin, võttis mu raha vastu. Välismaalaste kontoris (registris? hispaania keeles oficina) ei olnud mingit järjekorda, inimesed väga sõbralikud, sain isegi 10 minutit enne oma korda sisse. Seal ei tekkinud ka mingeid probleeme, andsin allkirja, kirjutasin veel kuskile oma aadressi ja sain kätte pisikese kaardi, kus on kirjas, et ma olen alates 28. novembrist Hispaania elanik. Ma ei teagi nüüd, mis sellega peale hakata, ta vedeleb mul sahtlis. Kristel aga pole veel mingit kirja saanud. Eks ole näha, tehniliselt ei tohiks midagi juhtuda - keegi ei tea ju ametlikult meie olemasolekust.

Nipet-näpet

Laupäeval käisime Kristeliga lõpuks Alhambras ära, ainult kaks kuud võttis aega. Aga ma mäletan väga hästi, miks me seda edasi lükkasime koguaeg - sügisel öeldi meile, et seal on väga pikad järjekorrad ja parem on internetist pilet ära osta. Aga siis me elasime veel hostelis ja mõtlesime, et otsime enne korteri ja siis käime Alhambras. Ja siis me saime korteri ja meil ei olnud kuu aega internetti. Ja kui internet lõpuks tuli, siis tulid ka vist halvad ilmad (vihm ja külm). Ja lõpuks olime lihtsalt laisad. Aga siis vaatasime ilmateadet ja otsustasime, et ei, tuleb ikka ära käia. Ning ilmaga meil tõesti vedas, minu kampsun+pusa kombinatsiooniga hakkas palav, muidugi aitas kaasa see, et ronisime kõrgele mägedesse (kõrgem kui Tartu igaljuhul, ma pakuks, et veel kõrgemale, kui Eestis üldse võimalik ronida on). Muide, soovitan jälle Kristeli blogi lugeda, ta kirjutas väga harivalt ja huvitavalt meie jalutuskäigust, ma ei oskagi väga midagi juurde lisada.

Kompleksi sissesaamine läks väga sujuvalt, olen juba harjunud, et Hispaanias mitte miski ei toimi nii nagu peaks, nii et olin üllatunud, kui saime sisse 10 minutit enne ettenähtud aega (siin on hommikused ja pärastlõunased piletid, me valisime loomulikult pärastlõuna). Ja alustasimegi oma jalutuskäiku. Valisime sellise pileti, kus olid kõik asjad hinna sees - Alhambras on nimelt mitu erinevat osa. Ronisime tornidesse, käisime lossis, imetlesime detailirohkeid lagesid, jalutasime aedades... Ja ma tahaks sinna tagasi minna, eelistatavalt suvel või kevadel, kui aedades lilled õitsema hakkavad. Praegu oli juba sügise märke näha, puudel olid lehed kollased ja paljud peenrad olid lihtsalt tühjad. Aga siin müüakse pileteid ka ööseks - siis on kindlasti kõik väga ilus, igasugused valgusemängud jm ja suveöödel on siin soe ka.

Aga ma mõtlesin muidu lihtsalt kirjutada pisikestest asjadest, mida ma tähele olen pannud ja millest muidu pikemat blogipostitust teha ei saaks. Eile oli meil esimene tõsiselt külm ilm - päeval näitas termomeeter 9 kraadi. Ja eile hakkas meil ka küte tööle! Aga see on hispaanialikult suhteliselt mõttetu. Nimelt (vähemalt meie majas) on see nagu soojapuhur - uste kohal on võred, kust siis soe õhk puhub. Ja küte töötab õhtul kell 19-22. Nii et ülejäänud ajast on meil ikkagi suhteliselt jahe. Ma ei tea, ma ei näe loogikat.

Kui ma viimati poodidest siin kirjutasin, siis unustasin mainida, mis mind kõige rohkem üllatas - krõpsuvalik. Siin ei ole rohelisi Layse! Ainult mingid singi- ja kanamaitselised. Ja ma tõesti ei osanud seda oodata, ma mõtlesin, et roheline Lays on selline rahvusvaheline maitse ja et seda on igal pool. Heeringat ma ei ole ka näinud - mul on juba väga suur rosoljeisu. See-eest armastavad nad tuunikala - nii oliivi- kui ka päevalilleõlis ja valik on ülisuur. Ja minu arust on peaaegu igal tootel kirjas, et see on gluteenivaba - tunduks lihtsam ära märgistada tooted, milles on gluteeni.

Hispaanlastel on hämmastav komme jääda keset tänavat seisma ja tekitada ummik. Või siis kui sulle tulevad kaks hispaanlast vastu, siis nad ei astu korraks natuke kõrvale, et sa saaksid neist ilusti mööda, vaid jätkavad samamoodi. Mistõttu ma olen siin väga palju inimesi õlaga nüginud, sest nad lihtsalt ei lähe eest ära. Ja mul pole ka tõesti kuskile minna, sest teisel pool on kas aed või autod. Lisaks sellele on bussiootepaviljonid ehitatud keset kõnniteed, nii et selle ees on pool meetrit ruumi ja selle taga sama palju. Mis toob omakorda kaasa trügimist. Ja väga tihti juhtub ka seda, et inimesed otsustavad just selle kõige kitsama koha peal seisma jääda ja juttu ajada. Ja seda ma tõesti ei mäleta, kuidas Eestis oli, aga siin on palju prügi. Inimesed lihtsalt viskavad konisid ja muid asju maha. Kuigi öösiti/hommikupoole pühitakse kõik tänavad nagunii üle, nii et ilmselt sellepärast nad seda teevadki. Aga ma ei tea, see on minu jaoks kuidagi nii võõras. Ja panditaarat ma ei ole ka täheldanud.

Noh, tundub, et mul peale kurtmise ei olegi midagi teha, aga sellised asjad jäävad lihtsalt rohkem silma. Ja just eile õhtul mõtlesin, et kui uskumatu see on, et ma elan Hispaanias ja ma olen seda juba kaks kuud teinud. Uskumatu. Ja ma ei kahetse seda üldse.

Õppeleping

Esimene bürokraatia saaga on lõpule jõudnud. Nendele, kes Erasmusega lähemalt pole kokku puutunud, seletan natuke: et minna õppima, on vaja kõigepealt taotleda õppeainete arvestamist Tartu Ülikoolis (õppeplaan). Kui see on korras, siis täidad õppelepingu, võtad Tartust kaks erinevat allkirja, saadad välismaa ülikooli, et nad selle allkirjastaksid ja tagasi saadaksid ja siis läheb see leping dekanaati, kus sind märgitakse lõpuks välismaal õppijaks. Ideaalis peaks see kõik enne õppeaasta algust korda saama.

Churros!

Granada ülikoolil oli aga selline imelik süsteem, et alles juuli lõpus saime teada, kas me oleme üldse seal sees või mitte. Mis tähendab, et asjadega hakkasime augustis tegema. Täitsime oma õppeplaani ilusti ära, viisime selle dekanaati (see on siis see, kus nad kinnitavad meie õppeained). Seal öeldi, et 1-2 nädala jooksul on allkirjad olemas. 2 nädala pärast läksime vaatama, loomulikult ei olnud allkirju. Läks veel nädal. Siis alles saime õppelepingu täita ja sellele allkirjad võtta. Saatsime lepingud Hispaania poole teele ja lootsime, et äkki jõuab enne äraminekut tagasi. Aga muidugi mitte.

 Jõudsime lõpuks Hispaaniasse. Millalgi käisime siis küsimas, et kas meie õppelepinguid ei allkirjastatagi? Ja vastati, et allkirju antakse pärast ainetele matrikuleerumist, mis algab oktoobrist. Olgu, imelik, aga mis seal ikka. Matrikuleerumisest veel nii palju, et välismaalased peavad kõik isiklikult Oficina Internacionalis käima, et seda teha, selleks on vaja üliõpilaskaarti ja ainete koode ja pilti. Ja kui ainetel enam ruumi pole (ehk kohalikud on kõik kohad ära täitnud), siis seda ainet võtta ei saa. Koha peal tuli veel välja, et on vaja teada koduülikooli aadressi - kirjutasid selle ümbriku peale, teise ümbriku peale enda aadressi ja siis nad saadavad kunagi meie ainete hinded. Loodetavasti. Õnneks Kristelil oli see aadress olemas - mina poleks seda peast teadnud.

Üliõpilaskaardi saamiseks oli vaja ära anda internetis täidetud ankeet, ID-kaardi või passi koopia ja ilmselt midagi veel, hetkel ei tule meelde. Seda oli igas meile saadetud meilis capslockiga rõhutatud ja mitu korda üle räägitud - ja ikka oli inimesi, kellele see täieliku üllatusena tuli. Ma ei mõista. Igaljuhul, need andsime ära juba nädal enne kooli algust - lubati, et kahe nädala pärast saab kätte. Ma vist ei pea ütlema, et kahe nädala pärast polnud mitte midagi. Olime natuke masenduses - kohe pidi matrikuleerumine algama ja selleks oli kaarti vaja ja kui me ruttu matrikuleeruda ei saa, siis võetakse meie ained ära! (Paranoia on parim). Aga siis kuulsime järjekorras seisvate inimeste käest, et kui sa oled süsteemis sees, siis saab ka ilma kaardita matrikuleeruda. Ja nii õnneks oligi, meid otsiti arvutist üles, täitsime ankeete ja saime õnnelikult oma ainetele registreeritud.

Umbes nädala pärast läksin küsisin, kas nad mu lepingule allkirja annavad? (Olin sellega juba arvestanud, et nad on selle ära kaotanud, mis ma eelnevalt ära olin saatnud, ja võtsin tagavarakoopia kaasa). Seal teatati, et jah, aga nemad annavad ainult ühele asjale allkirja, topelt allkirjastamist ei toimu mitte mingil juhul. (Seletan nii palju, et mul oli vaja originaalõppelepingule ja siis õppelepingu muudatusele allkirja, kuna matrikuleerusin hoopis teistele ainetele, kui algses õppeplaanis kirjas oli). Noh, pole vaja öelda, et see oli natuke masendav. Mida see tähendab? Mis mõttes nad ei allkirjasta topelt?

Kirjutasin ruttu meili Tartu Ülikooli Erasmuse koordinaatorile ja küsisin nõu. Tema ütles, et ainult õppelepingu muudatusele pole mõtet allkirja küsida, sest nende dekanaadis pole minu originaalset õppelepingut, kuhu muudatus sisse viia. Ja ta soovitas teha hoopis uue õppeplaani ja õppelepingu. Seda ma siis tegingi. Täitsin uuesti õppeplaani, saatsin selle Eestisse oma emale, kes viis selle Elica kätte (hispaania osakonna õppejuht), kes siis viis selle kuskile allkirjastamisele. Kui Elicalt tuli meil, et allkirjad on olemas, täitsin õppelepingu, läksin küsisin Granadast allkirja (mis läks väga kähku, naine isegi ei vaadanud meile otsa, vaid lõi ruttu templi ja sirgeldas midagi pastakaga), saatsin selle uuesti emale, kes viis selle Elicale, kes viis selle dekanaati. Ja lõpuks, 16. novembril, tuli mulle kiri, et ma olen arvatud välismaal õppijaks. Kaks kuud pärast õppeaasta algust. Ma ei kujuta ette, miks selline bürokraatia üldse olemas on. Või miks see nii keeruliseks tehtud on.

Zaragoza

Aeg on lõpetada reisikirjeldus ja rääkida Zaragozast. Kolmanda päeva ehk laupäeva hommikul tõusime ülivara, sõitsime jälle metrooga linna teise otsa, et bussi peale minna (Madridis on kaks suuremat bussijaama, seekord oli vaja kaugemast minna). Muidugi olime üliettevaatlikud ja arvestasime endale nii palju aega, et jõudsime tund aega enne bussi minekut kohale. Aga pole hullu, piletit ostes saime endale kohad 53-54, nii et kui oleks hiljem jõudnud, äkki poleks kohti olnudki. Muide, ma vist pole rääkinud, et ALSA firmaga reisides saab pileti automaadist osta, ei pea kassa järjekorras seisma. See on päris mugav ja protsess on üpris lihtne ka, ainult mõnikord on juhtunud, et see automaat ei võta sularaha vastu ja meie pangakaart talle ka ei sobi. Bussisõit oli ka sündmustevaene, seekord kestis see ainult neli tundi. Kui bussi pealt maha tulime, olime suures segaduses - me ei saanud üldse aru, kus me oleme. Uurisime nii oma väljaprinditud kaarti kui ka informatsiooni juurest haaratud päris linnakaarti, aga ei. Me nägime ikka väga segaduses välja, sest üks mööduja küsis meilt, kas me vajame abi. Tema abiga lõpuks saime enam-vähem aru, kus me asume ja jõudsime õnnelikult hostelini ka. (Väike kõrvalepõige: Madridis juhtus samalaadne asi. Seal me korra vaatasime kaarti, kui esimest korda Puerta del Solini tahtsime minna ja kohe küsis üks mees, kas me otsime Puerta del Soli ja näitas, kuhupoole see jääb ja kui meid veel kuskil ristmikutel silmas, siis vehkis kätega, et "jaajaa, see jääb sinnapoole". Nii et hispaanlased on ikka abivalmid.)

Panime asjad hostelisse ära ja ruttasime linna avastama. Ja see oli palju ilusam, kui ma ootasin, mul on väga hea meel, et me otsustasime Zaragozas ka ära käia. Plaza de Pilar on lihtsalt nii suur ja avar! Granadas minu arust nii suuri väljakuid polegi (võibolla pole ma veel avastanud muidugi). Ja seal paistis päike! Tuul oli ka päris kõva, aga kuna me polnud päikest päris kaua näinud, ei läinud see meile korda. Tegime ruttu pilte (või noh, Kristel tegi), ostsime suveniire ja sõime mingis kiirtoidurestoranis peekoniburgerit. Ja siis jooksime tagasi bussijaama, et sõita Borjasse. Nimelt peaks Borjas asuma kurikuulus restaureeritud fresko, mida näha tahtsime. Bussi peale jõudsime muidugi väga napilt, sest millegipärast arvasime, et me suudame bussijaama kiiresti kõndida.

Borja paistab kaugel

Etteruttavalt võin öelda, et me ei leidnud seda kohta üles. Tulime bussi pealt maha, nägime silte, mis juhatasid sinna kirikusse (eelnevalt internetist uurides avastasime, et see asub linnast natuke väljas). Sildid näitasid, et see on 5 km kaugusel. Noh, hakkasime kõndima. Kõndisime tükk aega, järgmine silt väitis ka, et 5 km kaugusel. Jõudsime linnapiirini, kõndisime veel tükk aega. Ja kuskil ei hakanud silma mitte ühtegi viita. Ilm läks külmaks, vahepeal tulid vihmapiisad, lisaks veel läbilõikav külm tuul... Igalpool oli tühermaa, isegi prügimäge silmasime. Ja siis võtsime vastu otsuse, et pöördume tagasi. Ei tahtnud pimedas kuskil ära eksida ega auto alla jääda. Järgmine kord. Suundusime tagasi bussijaama ja ootasime, et saaks tagasi Zaragozasse sõita. Ja neid kohalikke kuulates, kes sealt läbi astusid... ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrv on andaluusia aktsendiga nii ära harjunud või ma olen lihtsalt rumal, aga ma ei saanud mitte midagi aru. Mitte midagi. Nii et keeleõpingud sujuvad hästi! Buss jäi muidugi pool tundi hiljaks, sest miks mitte. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saaks hosteli köögis kuuma teed juua ja nuudleid süüa.

Järgmise päeva hommikul oli meil natuke aega, et Zaragozat veel uurida, enne kui bussiga jälle Madridi sõitsime. Ja polegi midagi muud öelda, kui et ilus linn on. Tõesti. Ilm oli jälle kahjuks natuke külmem, aga november on ka juba. Zaragozas olid isegi lehed puudelt langenud, siin Granadas nad veel püsivad. Seekord jõudsime bussijaama õigeaegselt. Bussisõitude kohta ei ole mul ka midagi öelda, elu kõige pikemad 9 tundi - ma ei jäänud magama ka. Granadasse jõudsime pärast 23 ja ruttasime koju, mis oli jääkülm - jah, kütet pole ikka sisse pandud. Aga kõikidele, kes minu pärast muretsevad - võtsin Elsa nõu kuulda ja ostsin soojapuhuri ja nüüd on minu toas normaalne temperatuur. Muidugi avastas meie korterikaaslane pärast seda, et tal on keldris radikas, mida saab kasutada. Aga it's all good, soojapuhur läks Kristeli tuppa ja nüüd me ei külmu ära.

Madrid

Ma üritan ka nüüd ennast lõpuks kokku võtta ja rääkida natuke meie reisist Madridi ja Zaragozasse, mis toimus eelmisel nädalavahetusel. Transpordi vahendiks valisime bussi, sest me oleme ikka vaesed tudengid ja ei raatsi 60 eurot lennupileti peale raisata, kui saab ka 17 euroga. See valik tähendas viietunnist bussis loksumist, aga õnneks ma magasin suurema osa ajast maha. Ja tundub, et Hispaanias on pikemate sõitude puhul kombeks, et vahepeal tehakse 15-30 minutiline paus kuskil kiirtee äärses söögikohas, kus saab vetsus käia ja kiiresti midagi hamba alla saada. Madrid tervitas meid muidugi kahtlaste pilvedega ja varsti hakkas ka vihma alla tulema, nii et tänavad muutusid kiiresti jõgedeks. Aga mis seal ikka, võtsin oma katkise vihmavarju välja ja ignoreerisin lompe ja otsisime hosteli üles. Hostel ise oli jälle väga tore ja inimesed seal rääkisid head inglise keelt. Ööbisime kaheksa voodiga toas, aga õnneks olid kõik toakaaslased sellised, kes olid vaiksed ja läksid suhteliselt vara magama. Ja hommikusöök! Kõndisime trepist alla ja nägime laua peal hiiglaslikku Nutella purki. Pole vist vaja täpsustada, mida mina sõin. Aga igaljuhul, panime oma asjad ära, korrastasime ennast ja asusime linna avastama. Hostel asus Puerta del Solist kuskil 5-10 minuti kaugusel, nii et suundusime sinna. Ja siis nägime McDonaldsit ja kuna kumbki meist polnud kella kuuest hommikul midagi söönud, otsustasime, et oleks aeg väike peatus teha. Võtsime McIberica burgeri, mis peaks olema mingi Hispaania eriburger, aga maitse poolest ei saanud küll aru - tavaline vorst ja tomat jm. Vähemalt oli see suur.

Madridi on nii raske kirjeldada, seda peab ise külastama. Kõik on suur, kõik majad on ilusad, inimesi on palju. Nii et kõndisimegi ringi ja tegime majadest pilte.Või noh, seni kaua, kuni mu kaamera hulluks läks. Kui ma üritan seda tööle panna, siis tuleb blue screen of death ette. Nii et kõik pildid, mis te siin postituses näete, on Kristeli tehtud. Ma olen mõelnud küll, et peaks kaamera kuskile parandusse viima ja uurima, palju parandus maksma läheks, aga ehthispaanialikult lükkan seda koguaeg homse peale edasi. Igaljuhul, jalutasime, käisime poodides ja lõpuks leidsime ennast kunstimuuseumi eest. Jah, olime korraks ka kultuursed ja vaatasime kunsti. Sissepääs oli tasuta alates kella kuuest, mistõttu oli ukse taga hiiglaslik järjekord. Aga täiesti ebahispaanialikult liikus see kiiresti edasi ja süsteem toimis. Selles muuseumis näidati klassikalist kunsti nagu Rubens, Velazquez, Goya jne. Oli huvitav, aga samas me olime ka üliväsinud - terve päev kõndimist selja taga. Aga kui hostelisse tagasi jõudsime, oli seal tore üllatus - 2 euro eest sai endale paellat osta. Sõime seda, jõime teed, lugesime (võtsin korterikaaslase raamaturiiulist hispaaniakeelse Twilighti raamatu kaasa - see tõi päris kiiresti une) ja niimoodi rahulikult jõudiski esimene päev lõpule.

Teisel päeval võtsime nõuks metrooga tutvuda ja ühte kaubanduskeskusesse sõita, mis linna keskusest 8 km kaugusel oli. Ja süsteem on lihtne, metroo sissepääsu juures ostad masinast pileti, mis on lihtne. Märgid seal peatuse, kus maha tahad tulla ja ühe pileti hind jääb 1.50-2 euro vahele. Ja ongi kõik. Metroo ise asub maapinnale suhteliselt lähedal, mis oli mulle suureks üllatuseks. Mina olen nooruses kunagi Venemaal metrooga sõitnud ja seal oli ikka nii, et astud eskalaatori peale, mis liigub kiiresti ja sa ei näe trepi lõppu ja siis sõidad sellega 5 minutit alla. Madridis aga kõnnid väiksest trepist alla ja seal ta ongi (kui väljusime, siis olime juba natuke sügavamal). Metroosõit oli äge, mulle meeldib. Osadel rongidel oli veel selline süsteem, et kui on peatus ja tahad maha minna või peale tulla, pead ukse juures kangi üles tõstma, et see uks avataks. Aga jõudsime oma peatusesse, väljusime ja vastu vaatas tühermaa. Õnneks olime ikkagi õiges kohas, sest koos meiega tuli terve hunnik inimesi maha, kes suundusid väga sihikindlalt kõik ühes suunas. Neid jälitades jõudsime lõpuks kaubanduskeskusesse, millel ma väga kaua ei peatuks - poed nagu poed ikka.

Päeva teisel poolel olime jälle kultuursemad ja jalutasime. Tee peale jäi näiteks katedraal, kus ka korraks sees käisime. Ja muidugi oli sees. Katoliiklikud kirikud on alati väga võimsad ja rikkalikult kaunistatud. Muidugi oli kiriku ümbruses palju kaubandust, igasugused kujukesed ja raamatud ja lilled (said osta lillekimbu, et see siis Santa Pilari kuju juurde asetada. Korraks käisime ka Debodi templi juures (see on Egiptusest pärit ehtne vana tempel, mis kingiti Hispaaniale. Tahtsime ka sees käia, aga ei, mingil kummalisel põhjusel oli see kinni. Ühtegi põhjendust ei antud, turvamees ütles lihtsalt, et homme kell 10 saab alles sisse. Mis seal ikka, nüüd oli meil kõht juba päris tühi ja otsisime süüa. Ja leidsime hiina restorani, kus oli bufee - vali mida tahad, võid taldrikut täita nii palju kordi, kui tahad, magustoit ja jäätis... see kõik oli nii hea. Kui Tartus mingi selline koht oleks, käiks ma seal vist iga päev.

Meil oli plaanis külastada õhtul teist kunstimuuseumi, kuhu ka pidi õhtuti tasuta sissepääs olema, aga ei, see oli ka mingil müstilisel põhjusel kinni. Aga noh, midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma.

On aeg natuke nuriseda ka Hispaania üle. Alustame ilmast ja küttest. Ehk viimased... kaks, võib-olla isegi kolm nädalat on olnud suhteliselt vihmane ja jahe (kuskil 10-15 kraadi). Noh, sellega võib isegi leppida (ärme mõtle sellele, et mul pole veekindlaid jalatseid), vaikselt on mind ette valmistatud selleks, et siin on külm. Granada on väidetavalt üks külmemaid linnu talvel Andaluusias, kuna ta on mägede vahel. Olgu, võiks siis arvata, et siinsed elanikud teavad, kui tähtis on olla soojas, aga ei. Ehk küte lülitatakse sisse alles novembri lõpus. Võib-olla. Te võite ise oletada, millised temperatuurid meil korteris valitsevad (ma ise ka ei tea seda, meil pole termomeetrit). Lisaks sellele on siin kivipõrandad, mis on kõige külmem materjal üldse. Nii et kahe villase teki alt välja ronimine ja korteris ringi kõndimine on päris suur ettevõtmine, mistõttu pidin emalt abipakki paluma (täna sain kätte kaks paari villaseid sokke ja sooja pleedi). Ma saan ise ka aru, kui veidralt see kõlab - oled Hispaanias ja palud emalt villaseid sokke. Aga kuna ma olen väga suur külmavares, siis ei jäänud midagi muud üle.

See toob mind posti juurde. Eesti post toimib ikka väga kiiresti - abipakk emalt jõudis viie päevaga kohale. Mõned nädalad tagasi tellisin Eestist haigekassast ravikindlustuskaardi (mis mul Eestis olles täiesti meelest läks) ja see jõudis ka viie päevaga kohale. Vastupidises suunas läheb hoopis kauem aega - vähemalt nädal, isegi tavakirja puhul. Hispaania puhul on lihtsalt nii palju asju, mida ma ei mõista. Toon ühe asja liiklusest näiteks: mitmes kohas olen näinud, et kui tahad vasakule pöörata, pead minema kõige parempoolsesse ritta ja seal siis foori taga ootama. Või näiteks see, et tihti on fooris nii jalakäijatele kui ka autodele punane tuli.

Tahtsin telekast ka natuke rääkida. Üks asi, mida te vast hispaanlastest kuulnud olete, on see, et nad väga inglise keelt ei räägi. Ja ma olen päris kindel, et üheks põhjuseks on telekas. Absoluutselt kõik asjad on hispaania keelde dubleeritud. Rääkisime ühe hispaanlasega laulusõnadest ja ta ei saanud aru, mida lauldi ("Can you feel the love?" oli selleks lauseks). Seejärel tuli välja, et ta on inglise keelt kuskil 10 aastat õppinud. Mina oma 11 aastaga jällegi sain kõigest aru. Ja ma süüdistan telekat/filme - kui sa ikka kuuled aastaid järjest inglise keelt filmides, siis midagi jääb kõrva ja su keeleoskus areneb. Ja mul on hispaanlastest isegi natuke kahju - olen vaadanud telekast selliseid sarju nagu "American Dad, "The Big Bang Theory", "How I Met Your Mother", Simpsonitest rääkimata, kõik üleni hispaania keeles. Ja need sarjad kaotavad nii palju, nii palju läheb tõlkes kaduma ja nii palju oleneb näitlejate hääletoonist ja näitlemisest. Ning kui siin on ainult üks mees ja üks naine, kes midagi hispaania keeles räägivad... ei tea, ei mõista.

Loodame, et järgmine postitus tuleb rõõmsam, siis saan vast Madridist teile rääkida.

Poodidest

Sellel nädalal vahetasin väga edukalt H&M'is ühe kleidi ümber, mistõttu tuli tuju igasugustest poodidest rääkida. Kõige huvitavam eestlaste jaoks võib-olla ongi see, et meil on siin H&M! Ja vist isegi kaks tükki, ma ise olen ainult ühes käinud. Kvaliteedi poole pealt... ei tea, mina vahetasin ühe kleidi ümber, kuna seal oli küljeõmbluses auk, samuti olen riidepuude peal näinud auklike esemeid. Mis on Eestist veel erinev, on see, et kaubamajasid kui selliseid on väga vähe. Vähemalt keskuses ja selle ümbruses on nii, et iga pood on erinevas majas - jalutad mööda tänavat, astud ühte poodi sisse, siis järgmisesse jne. Ja kui väljas juhuslikult paduvihma sajab, siis tekivad uste juurde väiksed ämbrid, kuhu inimesed oma vihmavarjud panna saavad - see on tegelikult väga mõistlik, niimoodi ei tilgu pood täis ja saab rahulikumalt ringi vaadata. Natuke rohkem kaubamaja moodi on El Corte Inglés, mis on väidetavalt väga kuulus (enne Hispaaniat ei olnud mina mitte midagi sellest kuulnud). Mulle jäi küll selline mulje, et see on väga Tallinna/Tartu Kaubamaja moodi - müüakse erinevaid firmamärke, mis on keskmisest kallimad. Isegi toidupood oli seal ehtne kaupsi toiduosakond - kallis. Aga kuigi Granada on Hispaania mõistes ikkagi üpris väike linn, on siin päris palju erinevaid riide- ja kingepoode (nii odavamaid kui ka kallimaid). Nii et ma ei kujuta, milline olukord Madridis olla võiks.

Toidupoed on siin seinast-seina. Kui me veel hostelis elasime, siis käisime rohkem kesklinna "supermarketites", mis olid tavaliselt ülipisikesed ja kehva valikuga - saad valida kahe erineva makaronipaki vahel ja ühe õunasordi vahel. Samas nüüd elame väga heas kohas - üle tee on normaalse suurusega toidupood ja viie minuti kaugusel on suur hüpermarket, kus müüakse absoluutselt kõike. Arvutid, pesumasinad, raamatud, auto- ja ehituskaubad, riietest rääkimata. Kuigi me ei leidnud sealt tikke üles, võib-olla on see üks kaup, mis sealt puudu on. Ning asjad ei ole loogiliselt paigutatud. Ükskord otsisime suhkrut taga - ei olnud seda soola juures ega ka makaronide-riisi juures. Lõpuks tuli välja, et see oli ühe pisikese riiuli peal kommide ja või vahel. Ükskord leidsin suure pudeli läätsevedelikku, mis maksis ainult 5 eurot. Teine kord nägime jogurtileti juures keefiri! Aga see oli kallis ja tundus väga... ökoloogiline ja mahetoode olevat. Kitsepiimakeefir oli odavam ja pisikeses klaaspurgis, lehmapiimast oli jälle kallim. Puuviljade kohta ütleks ma nii palju, et valik on suhteliselt sama, mis Eestis ja hinnad ei ole ka palju odavamad. Hommikupoolikutel on tänavanurkade peal inimesed, kes müüvad erinevaid puu- ja juurvilju - sealt leiab tavaliselt odavamat kaupa kui päris poest.

Muide, kaardiga maksmisel on siin vaja esitada isikut tõendav dokument - nad kontrollivad, kas nimi kaartidel on sama ja siis saad PINi sisestada.

Lõpetuseks üks pilt kohalikust kaubast - kookosejäätis, mida müüaksegi pooliku kookospähkli sees. Ülihea ja ülimagus.

International week

Sellel nädalal näitasime üles harukordset aktiivsust ja olime vabatahtlikud. Ürituseks oli "International week", kus tutvustati praegustele/tulevastele üliõpilasele erinevaid edasiõppimisvõimalusi ja meie ülesanne oli siis tutvustada erinevaid riike ja julgustada hispaanlasi välismaale õppima minna. Enamus vabatahtlikke olid hispaanlased, kes olid kuskil välismaal õppinud, nii et meie olime ühed vähestest päris välismaalastest. Ja miks me seda tegime? Miks mitte, oleks kõige lihtsam vastus. Aga tegelikult mõtlesin ma juba Eestis, et üritan siin olles võimalikult aktiivne olla ja asjadest osa võtta, sest mul pole mitte mingit mõtet olla Hispaanias ja koguaeg kodus istuda. Ja pealegi peaksime me saama pluusi ja sertifikaadi, et võtsime sellisest üritusest osa.

Korraldus oli väga hispaanialik. 17. oktoobril tuli kiri, et kui te tahaksite osaleda selle üritusel, siis vastake enne 18ndat oktoobrit. Nii et inimestel jäi päris vähe aega otsustamiseks. Õnneks oli Tartu Ülikool igasuguseid materjale ja voldikuid saatnud, nii et me ei pidanud päris tühjade kätega sinna minema. Ise otsisime internetist ilusaid pilte ja panime slideshow taustaks käima. Telgi üles leidmisega läks ka muidugi tükk aega. Ehk siis me ei teadnud, kus me täpselt kohtuma peame, aga mõtlesime, et küsime ülikoolist üle. Aga seal tundus, et mitte keegi pole kuulnudki, et mingi üritus kuskil toimub. Hakkas juba väike meeleheide tekkima, aga õnneks kuulis meie probleemist üks õpilane, kes siis meid õigesse kohta juhatas.  Meie koht oli Soome ja USA vahel - mitte just kõige parem, sest väga paljud tahtsid USA kohta küsida ja Soome on Eestiga tegelikult väga sarnane. Kõik asjad, mis on Eestis, on ka Soomes - lumi, aastaajad, saunad jm. Aga inimesed olid toredad ja saime Eestist ka ikka rääkida, nii et kõik laabus.

Esimesel päeval oli ilm ilus, mistõttu käis telgist läbi päris palju inimesi. Kristelil oli hommikune vahetus, minul õhtune. Alguses oli hirmus küll inimestega rääkida ja kokutasin päris palju, aga õhtu edenedes arenes ka minu hispaania keel edasi. Sain rääkida kohalike hispaanlastega Eesti alkoholi hindadest (mulle väideti, et Islandil maksab pudel rummi 40 eurot!) ning sain ka komplimendi oma hispaania keele oskuse üle (!), mida ma kohe agaralt ümber hakkasin lükkama, sest noh, ega eestlased ei oska ju komplimenti vastu võtta. Aga teine päev algas halvemini - terve hommiku sadas paduvihma ja meie pidime põhimõtteliselt kogu päeva väljas külma käes istuma, kuna telk oli lahtine (ette rutates ütlen, et kontidest külma välja saada, tegime kodus pärast ise hõõgveini. Päris õige maitsega see ei olnud, aga parem kui mitte midagi). Ja inimesi oli ülivähe. Aga voldikuid jagasime ikka agaralt. Lõpupoole oli juba kõigil suhteliselt ükskõik - osad vabatahtlikud mängisid keset telki ringmänge, ürituse peakorraldaja tuli juttu rääkima ja haaras taskust kaardipaki välja ning hakkas trikke tegema... väga hispaanialik. Aga kokkuvõttes on mul hea meel, et osa võtsin - keelepraktika seisukohast oli see väga kasulik ja inimesed olid väga toredad.

Albaicín

Kuna täna on meil Granadas natuke jahe ja vihmane ilm, mõtlesin meenutada ühte jalutuskäiku paar nädalat tagasi, kui ilmad veel kuumad olid. Nimelt otsustasime avastada Albaicíni linnaosa. Ei tea, kas valisime lihtsalt oktoobri kõige kuumema päeva või oli asi selles, et pidime mööda munakivitänavaid ronima, aga üsna varsti olime väsinud. Albaicín on vana linnaosa, mistõttu on seal palju kitsaid tänavaid, mis muudavad iga käänaku taga nime (seepärast eksisime mitmeid kordi ära). Mõned tänavad on lihtsalt pikad trepid. Ronimist ühesõnaga oli palju.

Me suundusime kahte erinevasse vaatepunkti (turistidele mõeldud kohad ilusa vaatega, ei suutnud praegu paremat tõlget välja mõelda). Ühes nendest avastasin, et me olime tollel hetkel 773 m kõrgusel merepinnast. Ehk üle kahe korra kõrgemal kui Eesti. Äkki sellepärast olimegi väsinud, väidetavalt läheb kõrgemal õhk hõredamaks ja on vähem hapnikku, kes teab. Aga meie kõrguste vallutused ei lõppenud seal. Sest me nägime treppi, mis kulges läbi kõrbenud maastiku ülespoole ja loomulikult pidime me sinna minema. See trepp viis mustlaste elukohtadeni, kus inimesed elavad tõesti väga lihtsalt - mäe sees on konkreetselt koopad, kus siis on eluruumid, kassipojad jooksevad vabalt ringi, pesu kuivab kivide peal, õue peal on surnud kanad.. Aga noh, vaade oli ilus, nagu igalt poolt Albaicínist.

Ma tahaks kunagi kirjutada ka Hispaania bürokraatiast, sest kõik liigub siin väga aeglaselt. Internetti pidime nt kuu aega ootama. Ja isegi, kui lõpuks tuli töömees internetiliini paigaldama, ei võtnud ta ruuterit kaasa. See tuli kulleriga (ja mitte sellel päeval, mil lubatud oli, vaid hiljem). Ma ei mõista, kui raske on lihtsalt ruuter kotti pista. Aga pole hullu, praegu on kõik korras. Kunagi tulevad blogipostitused ka elamisloa ja õppelepingu kohta, aga nendest ma ei tahaks enne kirjutada, kui asjad korras on. Mis võib muidugi siin tähendada, et võib-olla detsembris.Ja kunagi tuleb veel postitus Sevillast. Ja rohkem me reisimas pole käinud. Me tahaks minna Madridi kunagi, sest see on ikkagi pealinn, aga kes teab, millal see juhtub. Ja kes veel ei tea, siis jõulud ja aastavahetuse veedame Kanaaridel! Selle positiivse uudisega lõpetangi.

Córdoba ja Gibraltar

Kuigi Kristel (blogi siin) on juba nendest reisidest põhjalikult rääkinud, mõtlesin, et mainin ka paar sõna ja näitan pilte. Reisima läksime AEGEE nimelise organisatsiooniga, mis tegelebki põhiliselt reiside korraldamisega. Hea asi nende juures on see, et reisid on suhteliselt odavad. Halb... reisid hakkavad kell 8 hommikul linna teises otsas. Ehk me pidime 7.15 hiljemalt enda juurest astuma hakkama. Lisaks sellele on siiamaani väga palju inimesi kaasas olnud – Córdobas oli kaks bussitäit inimesi, Gibraltaril juba neli. Bussis antakse igale inimesele vastava linna kaart ja informatsiooni linna ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta – Córdoba puhul oli nt ilmselgelt Wikipediast kopeeritud tekst, isegi viite numbreid ei olnud ära kustutatud. Ja struktuur näeb ise selline välja, et on võimalik valida, kas tahad käia 200 inimesega linnas ja üritada kuulata giidi juttu või ise ringi jalutada. Ja kui reisi hinna sees on mõne katedraali vm külastus sees, siis see on „kohustuslik“ ja selleks ajaks peaks kohale ilmuma. Aga põhimõtteliselt antakse vabad käed, peaasi, et õigeks ajaks bussi peal oled. Mis on muidugi ka... frustreeriv. Enne, kui kuskile läksime, loeti sõnad peale, et see kell pead kindlasti bussis olema, igalpool lehtede peal on kirjas, et see kell sõidame minema, kes kohal pole, jääb maha. Ja siis jäävad giidid/reisisaatjad ise 20 minutit hiljaks. Nii et jah, double standards.

Córdoba on ilus ja armas linnake ja seal voolab Guidalquiviri jõgi. Hispaania keele grammatika tundidest on mul meelde jäänud, et see on eriti suur ja tähtis jõgi (mäletan, kuidas me Melitoniga ükskord poomismängu mängisime ja vastuseks oli selle jõe nimi, aga keegi ei arvanud seda ära, ja Meliton oli meis pettunud), aga välja näeb ta suht rahulik ja roheline. Ilmselt kõige kuulsam ehitis siin on mezquita, aga mulle jättis suurema mulje Alc´azar. Sealt avaneb tornist ilus vaade Córdobale ja aiad on lihtsalt ilusad. Purskkaevud, basseinid, õitsevad lillepeenrad... Väga mõnus ja rahulik. Lõunat sõime väga ehtsas tänavarestoranis, kus kelner armastas juttu rääkida ja soovitas ise toitu ja palus lõpuks Kristelil ka tõlgiks olla. Söögiks valisin mina tortilla de patatas, mis oli hea, aga noh, kuna see on põhimõtteliselt omlett kartuliga, siis on väga keeruline seda ära rikkuda.

Gibraltarile minek oli palju põnevam. Me olime eelnevalt ka Granadas paduvihma käes kannatanud (mis muide oli väidetavalt esimene terve suve jooksul) ja ka reisi hommikul hakkas vihma sadama, mis tee peal arenes tõeliseks maruks. Aga õnneks see Gibraltarile jõudes vaibus ning seal oli lihtsalt pilves. Alustasime oma päeva passikontrolliga, mis oli küll suht mõttetu – möödusime lahtise passiga piirivalvest, kes kiiresti pilgu peale heitis. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga näha, kas me kuulume ikka Euroopa Liitu või mitte. Linna kõndides ületasime muuhulgas ka lennukite maandumisraja – ilmselgelt kasutatakse kõik võimalik ruum ära. Päev jätkus väikse möödapanekuga – jalutasime mööda rannajoont, kui järsku avastasime, et meie ees seisab tunnel läbi mäe, kuhu jalakäijatel on keelatud minna. Ja kuna mina ei tahtnud väga autotee peal pimedas kõndida, siis pidime tagasi minema. Ei pea vist mainima, et päeva lõpuks olid jalad väga väsinud. Aga noh, seejärel suundusime köisraudtee juurde, et sõita mäe otsa ning imetleda vaadet ja ahve. Teel me eksisime muidugi mitu korda ära, sest Gibraltaril ei ole väga palju normaalseid tänavasilte – nad armastavad panna igale majale oma nime, aga sellest pole turistidele väga kasu, sest kaardi peal on ainult tänavad märgitud. Köisraudtee oli ka natuke hirmuäratav, aga jõudsime õnnelikult pärale. Ja see oli seda väärt – vaade oli muidugi imekena, nagu arvata oli. Aga seal olid ahvid! Nad käivad seal päris vabalt ringi, ei ole kuskil puuris. Ja nad on imearmsad! Ausõna, mu Gibraltari pildikaust on ahvipilte täis. Pärast vaatasime poodides ringi, sest väidetavalt on Gibraltar šoppajate paradiis, sest neil pole käibemaksu vm, aga ei. Näiteks maksis üks kleit seal 45 naela, mille Hispaanias saab 39 euroga kätte. Alkohol oli küll veidi odavam, aga ei hakanud seda ostma. Lõunaks sõime seekord chicken curryt, mis oli väga hea. Ja kelner rääkis väga mõnusa briti aktsendiga, kõrv lausa puhkas – Hispaanias kuuleb väga harva nii head inglise keelt (ja enamustel kordadel on siis tegu erasmuslastega Suurbritanniast).

Ja nüüd ongi kiirelt kaks reisi kokku võetud. Muide, andke andeks, kui mu eesti keel natuke kummaline tundub – seda kirjutades oli mul tunne, et mõned lausekonstruktsioonid on veidrad. Siin olemine mõjub mu eesti keele oskusele – üks päev arvasin ma, et „pidu viskama“ on täiesti aktsepteeritav väljend. Aga loodame, et vähemalt mu hispaania keel areneb.

Korterist

Vabandust, et pole ammu blogi kirjutanud, aga interneti puudumine takistab seda. Kooli wifi minu arvutis ka ei tööta, aga koju peaksime järgmine nädal interneti saama, nii et siis loodan jätkata regulaarsemate postitustega.

Vahepeal on tegelikult päris palju juhtunud ja oleme omajagu reisinud ka, nii et rääkida on palju. Aga mõtlesin natuke kirjeldada meie korteriotsinguid, sest need ei tahtnud alguses ikka üldse sujuda. Alguses olime hostelis plaaninud kolm päeva olla, aga lõpuks veetsime seal kuus ööd (Hostel Meridiano, soovitan väga, töötajad on väga toredad ja sõbralikud ja seal on tasuta wifi ja see on kesklinnas ka, nii et kõik põhilised vaatamisväärsused-šoppamiskohad on lühikese jalutuskäigu kaugusel).

Fakt, et Granada on kõige populaarsem Erasmuse sihtpunkt, on korteriotsingutele takistuseks. Ebaloogiline? Kohe seletan. Korteriomanikud teavad, et linnas on liikvel palju üliõpilasi. Väga paljud jäävad terveks aastaks. Ja siin ongi esimene probleem. Ma isegi ei mäleta, kui mitu korda tuldi meie juurde ja küsiti, kas me otsime korterit, et tal on üks korter, mida ta välja üürib. Aga nii pea, kui ütlesime, et tahame ainult viieks kuuks, oli kõik läbi. Inimesed jalutasid minema. Ütlen ausalt, selle peale ma Eestis ei tulnud, et meile ei taheta korterit välja üürida – mõtlesin, et käime vaatame ilusaid kortereid ja siis teeme mingi valiku, sest korteriomanikud on meeleheitel. Aga ei.

Minu jaoks tuli üllatusena ka see, et enamus kortereid on väga suured siin (ilmselt kogu Hispaanias). Tihti pakuti 4-5 magamistoaga kortereid, millele lisandub siis veel elutuba. Meie otsisime alguses kahe magamistoaga korterit, aga neid oli tõeliselt vähe või olid nad väga kallid. Nii et odavam ja lihtsam on otsida korterit suurema kambaga või vaadata neid, kus tahetakse kaaslasi.

Kust otsida korterit? Kõige alguses käisime vist vaatamas kortereid, mida üüris välja meie hosteli omanik. Korraks isegi kaalusime ühte neist, aga takistuseks sai lõpuks see, et meilt nõuti lepingu sõlmimist terveks aastaks – oleksime pidanud veebruaris ise otsima inimesi, kes seda kevadsemestril üüriksid. Aga kuna me ei osanud ette kujutada, kui raske see olema saab, ei tahtnud riskida. Seejärel proovisime internetti (juba Eestis olles kirjutasin mõnele kuulutusele, kuid sealt ei tulnud ühtegi vastust). Kõige hirmsam oli helistamine ja hispaania keeles rääkimine. Aga kuidagi saime mõned kohtumised kokku lepitud. Esimeses korteris, mida vaatamas käisime, teatati meile, et nad ikka väga tahaksid kedagi terveks aastaks. Teises korteris teatati meile, et sorri, korter on üüritud juba. Ühes korteris oli vist (ütlen vist, sest ma ei saanud tema aktsendist väga hästi aru) selline tingimus, et meile üüritakse terve korter ja kui tahame, siis otsime teisi inimesi, et üür väiksem oleks (seal oli viis magamistuba).

Seejärel otsustasime muretseda endale kohalikud kõnekaardid (et oleks odavam) ja lihtsalt minna tänavale ja lugeda kuulutusi ja helistada inimestele. Ja siin on kuulutusi tõesti igal võimalikul pinnal. Traataedade küljes, elektripostide ümber, majade seintest rääkimata. Paljud kuulutused olid aegunud ehk kui helistasime, siis öeldi meile, et vabandust, meil on kaaslane juba olemas. Aga siis ühega näkkas! Saime kohtumise kokku lepitud, suure vaevaga leidsime maja ka üles. Korter oli ilus ja meie tulevasel korterikaaslasel oli ükskõik, et me ainult viieks kuuks tahtsime jääda. Ja siis võtsime selle ära. Nii et tegelikult läks meil kolm päeva aega, et korter leida, mis võib-olla ei tundugi nii palju. Aga need kolm päeva olid väga masendavad ja stressirohked. Ja me ei saanud kohe sisse ka kolida, pidime paar päeva ootama, mistõttu tekkisid paranoiad, et korter on vahepeal kellelegi teisele välja üüritud.

Meie korteris on neli magamistuba, millest üks on lukus koguaeg (seal hoitakse ilmselt väärtuslikke asju, et mingid ida-eurooplased neid ära ei varastaks) ja kaks vannituba. Samuti on siin gaasipliit, mis tekitas naljakaid momente minu kulul – mittesuitsetajana ei oska ma välgumasinaid kasutada. Aga õnneks on siin tikutoos ka olemas, nii et saan hakkama. Lisaks kõigele oli vajalik ka õppetund sellest, kuidas ust lahti keerata – see on keerulise süsteemiga! Õigel hetkel peab ust tõmbama ja võtit lükkama... Korterikaaslane sai südamest naerda, kui me üritasime sellele pihta saada. Korterikaaslase nimi muide on Sergio. Ta räägib andaluusia aktsendiga, mis ei tunnista s-ide olemasolu. Aga ma hakkan juba vaikselt sellega ära harjuma. Ja ta vanemad (nagu ma täna teada sain) teevad ise veini, nii et varsti saame vist koduveini! Korteri miinusteks on natuke kõrgem üür, kui me alguses plaanisime, ja see, et ta on kesklinnast kaugel. Sinna läheb 40 minutit kõndides aega (ja see ei ole rahulik jalutuskäik). Granada kõige legendaarsem ööklubi on hoopis linna teises otsas (kõik mainivad seda, kui küsime, kus on hea koht tantsimiseks). Koolist on ta kuskil 20-25 minuti kaugusel, nii et vähemalt see on hea.  

Rand ja päike ja pühapäevad

Eile otsustasime veeta päeva rannas päevitades. Granada on rannikust kuskil 60 km kaugusel, seega pidime bussiga sinna minema. Otsustasime Salobreña linna kasuks. Sõit kestis umbes tund aega, bussipeatus oli väga random kohas keset tänavat, aga turismiinfo punkti töötaja oli väga tore ja andis meile kaardi. Salobreñas on tegelikult täitsa palju vaadata, seal on vana kindlus jm, aga meie kui turistid külmalt maalt suundusime kohe randa ja jätsime linna uudistamise mõneks teiseks korraks.

Rannas oli suhteliselt vähe rahvast, ma ei tea, kas me valisime mõne vähem populaarsema linna või kohalikud ei käi eriti septembris päevitamas, aga igaljuhul oli see tore.  Liiva siin pole, selle asemel on pisikesed kivid. See on ka tore, see tähendab, et pärast saad oma rätiku ilusti puhtaks raputada. Vesi oli ka mõnus, külm, aga värskendav ja päike kuum. Mina olin muidugi loll ja ei pannud korralikult kaitsekreemi peale, seega olin õhtul punane nagu vähk. Tänaseks on õnneks taandunud see. Pildi pealt on muide näha kivi, mis on Salobreña üks atraktsioone ja see on piiriks kahe ranna vahel. 

Täna on aga pühapäev ja siin pole mitte midagi teha. Ma näen ette, kuidas pühapäevad muutuvadki siin filmi/raamatu/logelemise päevadeks. Kõik poed on suletud, mõned üksikud toidupoed on ainult lahti ja ilmselt on Alhambras väga palju turiste hetkel, sest mitte midagi muud pole teha. Ja linnas jalutada ka ei jõua koguaeg. Eks me peame jõudu koguma, et järgmisele nädalale vastu minna - siis hakkab koolis welcome week pihta ja tuleb paberimajandusega tegelema hakata. Kõigepealt peaksime otsima üles oma õppelepingud, mille juba ammu Hispaaniasse saatsime, siis peaks uurima, mis õppeaineid me täpselt võtta saame, siis peab uuesti Eestisse taotluse saatma, et me neid õppeaineid võtta saaks (sest need ained, mille põhjal praegune õppeleping tehtud on, neid ikka ei saa võtta. Miks Granada üldse pakub kevadel aineid, mida sügisel pole, see on müsteerium.) ning siis tuleb teha õppelepingu muudatus. Ilmselt peaksime ka elamisloa taotlema - olen kuulnud, et kui riigis viibida kauem kui kolm kuud, siis on seda vaja. Lisaks oleks vaja kohalikku pangakontot. Telefoninumber on õnneks juba olemas. Muide, Hispaanias pole nii, et lähed poodi ja ostad kõnekaardi stardikomplekti ja hakkad kasutama. Siin on vaja neil ID-kaardi/passi koopiat ja kõik on registreeritud, ka kõnekaardi puhul. Kuuldetavasti on see sellepärast, et Madridi metrooplahvatused pandi plahvatama mobiilidega ja just kõnekaarti kasutavate mobiilidega. Aga noh, kõnekaardi müümisega läks neil kuskil 10 minutit ja nüüd on number olemas. Kui keegi tahab seda, võib küsida, mul hetkel Eesti kõnekaarti pole kuskil sees. 

Aga üritan nüüd oma pühapäeva kuidagi mööda saata. Hasta luego!

First impressions

Ka mina alustan blogiga, kus ma loodan kirjutada palju meie põnevatest seiklustest Granadas ja postitada palju huvitavaid pilte (ilmselt on enamus neist majadest, aga kuna nad on Hispaania majad, siis on nad huvitavad).

Reis hakkas kell pool 4 öösel Tartust ja lõppes kuskil pool 1 Granada hostelis. Vahepeale jäi kolm lennureisi, millest ühe ajal sai natuke magatud ka - tulemuseks on kange kael ja selg. Esimene kokkupuude hispaanlaste heatahtlikkusest oli aga bussis lennujaamast Granadasse - väga rõõmus ja aktiivne bussijuht, kes lasi lihtsalt täiega signaali, kuna ühel poisil oli vaja takso võtta, ja nii ta lootis taksojuhtide tähelepanu võita. Teine näide hispaanlaste heatahtlikkusest: kui me oma hostelit alguses üles ei leidnud, siis küsisime abi ühelt paarilt, kes mööda läks. Nemad ei olnud ei sellest hostelist ega ka ühestki tänavast kuulnud, mis meie kaardi peal oli. Aga nad kõndisid meiega kaasa ja uurisid-puurisid kaarti, küsisid kohalike käest abi (keegi ei olnud sellest tänavast kuulnudki) ja lõpuks sattusimegi õigele tänavale.

Ja hostel ise on ka väga lahe. Meid võttis vastu üks rootslane, kes on kaks kolmandikku oma elust siin elanud, kes oli väga lahe ja abivalmis - andis meile Granada kaardi ja rääkis, mis kohad on ägedad, kus on hea elada ja kus mitte. Siin on tasuta wifi, mis ulatub ka meie tuppa (vähemalt minu arvuti puhul). Ka hommikusöök on hinna sees (või siis me sõime kellegi teise toitu). Tuba ise on muidugi hästi pisike, koos kohvritega ei mahu seal väga hästi liikuma, seal on kaks narivoodit, mis kägisevad ja värisevad iga liigutuse peale ja vannituba on ka koridori peale. Aga saame hakkama, varsti loodetavasti kolime oma korterisse sisse. Korteriotsingutega muide veetsimegi tänase hommiku, ei kujuta üldse, kas see vilja ka kandis. Homme loodame ka mõnda korterit oma silmaga kaema minna.

Siis loomulikult jalutasime linnas. Esimesed muljed: Granadas on soe: täna oli üle 30 kraadi. Ja see on ilus linn. Võib-olla on asi selles, et ma pole harjunud nii palju kivimajasid nägema, Eestis on ju palju puust tehtud maju, aga tõesti on iga maja omamoodi huvitav. Kohaliku suveriinina müüakse palju flamenkoalaseid asju: seelikud, lehvikud, rätikud. Kusjuures, tundub, et paljud neist on just lastele mõeldud.

Valgusfoorid on ka huvitavad. Kui jalakäijatele läheb tuli roheliseks, siis see mehike kõnnib. Kui roheline tuli otsa hakkab saama, hakkab mehike jooksma. Kahjuks ma videot sellest ei teinud, see oleks liiga veider ja turistilik olnud.

Granadalased eiravad s-tähte. See teeb arusaamise natuke keerulisemaks, enne pead mõtlema, kas tema jutus peaks kuskil s-tähed peituma ja alles siis saad dešifreerida. 

Tänavad on kitsad. Ja kõnniteed tihti puuduvad, need on vist ainult peatänavatel. Ja mõnikord on tänavad nii kitsad, et autod vaevu mahuvad sealt läbi. Pildi pealt peaks näha olema kui kitsas seal on ja kuidas me ennast mingisse vaateaknasse surusime, et meile otsa ei sõidetaks.

Ning toidupoodi otsisime ka väga kaua - kas me ei saanud ise juhistest aru või ei juhatatud hästi, aga me kõndisime palju. Lõpuks ühe ikka leidsime, kust saime puuvilja ja kanaviinerid - lõuna missugune! Loomulikult hostelis guugeldades leidsime, et siin samas kilomeetri raadiuses peaks olema kaks Carrefouri. Äkki järgmine kord veab rohkem.

Ja siis tulimegi koju, tegime lõunat ja puhkasime. Kell 8 olime registreerinud ennast Tapas Tourile, mis koosnes sellest, et üks mees tuli hostelisse, kogus inimesed kokku, kogus veel ühest hostelist inimesi ja siis käisime kolmas erinevas baaris. Jõime igas baaris mingit jooki, mis inglise keeles on summer wine - ta oli lahja, aga väga hea. Ja tapadest sai kõhu väga täis. Esimeses paaris sõime pintxosid, mis oli tiku otsas kanaliha, teises oli minipitsa ja kolmandas seenepirukas moosiga. Päris huvitav, kuigi kanaliha oli loomulikult kõige parem.

Ma tean, et oleks kena, kui ma siinkohal näitaks pilti tapadest, aga kuna ma unustasin neid fotografeerida, siis saate hoopis pildi kohalikust kassist, kes saaki varitses.