Päev enne Kanaare

Lumised mäetipud!

Homme hommikul on mul suur ja raske vaheeksam, mistõttu praegu on kõige õigem aeg blogi kirjutada. Toa olen juba ära koristanud, külmkapi ka juba peaaegu tühjaks söönud (see on küll pigem selle tõttu, et homme õhtul on ka Kanaaridele minek). Ja mõtlesin, et ma pole ju koolist ja ainetest midagi kirjutanud.

Võtan siin kahte ainet - rohkem pole lihtsalt nõutud. Mulle tundub, et see on suhteliselt haruldane, et Tartu Ülikool erasmuslastelt ainult 12 punkti nõuab, teiste inimestega rääkides olen aru saanud, et nende koduülikoolid nõuavad vähemalt 30 EAP-d. Üks aine on "Itaalia keele grammatika", selles tulebki nüüd eksam ja teine on põhimõtteliselt Inglismaa ajalugu (kuigi aine nime järgi võiks arvata, et see räägib keelest ja kultuurist). Ainult kahe ainega võikski ära harjuda, tunnid on esmaspäevast-kolmapäevani ja siis on pikk nädalavahetus. Ja mu ingliskeelne aine lõppes eelmine nädal täiesti ära, jääb veel ainult essee ja eksam veebruaris. Süsteem on muidugi kaootiline, nagu Hispaanias ikka - loengud kestavad esmaspäev-teisipäev ühe tunni ja kolmapäev-neljapäev kaks tundi ja need on täistunnist täistunnini. Mistõttu õppejõud hilinevad loengutesse, või kui alustatakse täpselt täistunnil, siis ei jõua õpilased õigel ajal kohale, vaid tulevad hoopis pool tundi hiljem. Ja siin on lõunapaus ka kell 14-16, mil ühtegi loengut ei toimu.

Plaza de Toros seestpoolt

Muidugi, kui ma õppeaasta alguses valisin neid aineid, pidin kahjuks tõdema, et ega siin midagi väga huvitavat ei pakuta. Mitte ühtegi kultuuriainet ei olnud - a la Prantsusmaa/Itaalia/Kataloonia kultuur, mida Tartus õppida saab. Samuti ei saanud ma lihtsalt hispaania keelt võtta - oleksin pidanud hoopis mingis teises asutuses seda õppima ja maksma selle eest sadu eurosid. Oli küll üks aine, mille esimeses loengus me käisime ja mille nimi oli "Hispaania keel välismaalastele". Aga tuli välja, et see aine on hoopis sellest, kuidas hispaania keelt välismaalastele õpetada. Inglise keele ainetes ei olnud ka midagi eriti huvitavat ja kultuurset, leppisin lõpuks selle ajaloo ainega. Hispaanlaste inglise keele oskus on muidugi midagi eriti huvitavat, ma ei tahaks üldse õel ega kuri kõlada, aga nad hääldavad vahepeal nii kummalisi sõnu valesti. Ja osad ei ütle lõppe välja - see on ilmselgelt Andaluusia mõjutus. Aga noh, ega inglased ise ka ei oska oma keelt - üks inglise poiss ei osanud sõna "regency" hääldada. Kool ise jätkub pärast jõuluvaheaega veel kolm nädalat ja siis veebruaris on eksamid.

Aga nüüd pean küll õppima hakkama. Homme lendan Kanaaridele jõule ja aastavahetust tähistama, mistõttu ma arvan, et blogipidamiseks väga aega ei jää. Seni nautige mu uue fotokaga tehtud panoraami, mis avaneb minu ülikooli juurest :)

Elamisluba

Gibraltaril

 

Olen nüüd juba rohkem kui nädal aega ametlikult Hispaania välismaalaste registris kirjas ehk mul on elamisluba! Kes veel ei tea, siis väidetavalt võeti sellel suvel vastu uus seadus, et ka Euroopa Liidu inimesed peavad enda Hispaanias oleku registreerima, kui nad on siin rohkem kui kolm kuud. Põhjus? Eks nad ikka raha tahavad.

(Vahemärkus - kuna ma pole ikka viitsinud endale uut fotokat muretseda, siis mul pole uusi pilte ja näitan teile igasuguseid vanu pilte, et igav lugeda poleks.)

Õnneks olid ülikooli inimesed vastutulelikud ja ütlesid, et meil on vaja kolme asja, mis nende kätte viime ja siis nemad ajavad asja korda: internetis täidetud ankeet, ID-kaardi või passi koopia ja tõend selle kohta, et oled pangas oma immigrandimaksu ära maksnud. Kui ma poleks ülikooli kaudu asju ajanud, siis oleksin pidanud ise kuidagi tõestama, et mul on piisavalt raha, et siin elada.

Tundus üpris lihtne olevat, mõtlesime, et käime kiiresti pangas ära ja viime dokumendid kooli ja kõik sujub kiiresti. Siis olime Hispaanias veel vähe aega olnud ja ei teadnud, kuidas asjad käivad. Kõige suurem jama oligi pankadega. Meile öeldi, et täida ankeet ära, astu ükskõik millisesse panka sisse ja maksa ära. Läksime siis esimesse ettejuhtuvasse panka. Seal öeldi, et ei, peate kuskil politseimajas käima, meie ID-kaardi number ei sobi. Teises pangas oli minu ja telleri vahel klaas, mitte ühtegi ava ei olnud, mistõttu ma ei kuulnud seda põhjust, miks nad minu raha ei tahtnud. Kolmandas öeldi, et me võime ükskõik millises pangas oma tasu ära maksta, aga mitte nende pangas. Neljandas pangas öeldi, et nemad võtavad seda maksu ainult hommikul kella kümneni vastu. Ja viiendas pangas öeldi, et meie ID-kaardi number on vale, et selleks on vaja Hispaania mingit numbrit. Mis pole üldse loogiline: mul ei ole Hispaania mingit dokumendi numbrit, sest ma pole Hispaania elanik, mistõttu mul ongi vaja seda immigrandimaksu maksta!

Córdoba

 

Mis seal ikka, läksime ülikooli ja küsisime qué pasa? Seal öeldi meile, et jajah, selline jama on, andke kõik ülejäänud dokumendid ära ja me saadame varsti teile selle numbri, millega panka minna  ja siis saate ära maksta.

Möödus kaks kuud. Hakkasime muretsema - kolm kuud on ju ikkagi ainult lubatud ilma mingi loata riigis olla. Kirjutasime kirju, sealt vastati lakooniliselt - saadame numbrid siis, kui saame. Ja lõpuks sain mina kirja oma numbriga! Seal oli kirjas ka kuupäev ja kellaaeg, millal ma oma elamisloa kätte saan.

Ja siis sujus kõik eriti kiiresti. Kõige esimene pank, kuhu sisse astusin, võttis mu raha vastu. Välismaalaste kontoris (registris? hispaania keeles oficina) ei olnud mingit järjekorda, inimesed väga sõbralikud, sain isegi 10 minutit enne oma korda sisse. Seal ei tekkinud ka mingeid probleeme, andsin allkirja, kirjutasin veel kuskile oma aadressi ja sain kätte pisikese kaardi, kus on kirjas, et ma olen alates 28. novembrist Hispaania elanik. Ma ei teagi nüüd, mis sellega peale hakata, ta vedeleb mul sahtlis. Kristel aga pole veel mingit kirja saanud. Eks ole näha, tehniliselt ei tohiks midagi juhtuda - keegi ei tea ju ametlikult meie olemasolekust.