Tagasitulek

Õitsevad mandlipuud

Nüüd olen juba mõned päevad Eestis tagasi olnud ja mõtlesin, et tuleks kirjutada meie vaevalisest tagasisõidust, sest siin juhtus ikka päris palju asju. Esiteks saime 4 päeva enne äraminekut teada, et Vueling (tegelikult kogu Iberia) korraldab streigi ja jätab sellega seos meie lennu Granadast Barcelonasse ära. See oli väga masendav tunne, mis peale tuli. Aga õnneks on olemas Ryanair, kes lendas Malagast Barcelonasse ja kuna Malaga oli meist vaid pooleteise tunni kaugusel, otsustasime selle kasuks. Vueling samal ajal lubas meile ärajäetud lennu eest raha tagasi maksta - Kristel sai oma raha juba ammu kätte, mina siiamaani ootan. Loodame parimat!

Tagantjärele vaadates saan aru, et poleks pidanud asjade pakkimise pärast nii palju muretsema - äraantavas kohvris oli mul alguses 16 kilo ja käsipagasis umbes 12 kilo (jah, toppisin oma pisikesse spordikotti kõik oma rasked asjad), kuigi Ryanair lubas ainult 10. Aga noh, ma ei ole veel kuskil näinud, et Ryanair käsipagasit kaaluks. Aga rohkem kilosid ma küll ei saa käsipagasisse toppida, juba sellega oli mul suuri raskusi - ükskord puhkasin keset lennujaama ja kui üritasin oma kotti jälle õla peale visata, ei saanud ma sellega hakkama! Üritasin niisama tõsta, siis üritasin kükitada, panna rihma õla peale ja siis tõusta... Lõpuks pidi Kristel mu maast üles lihtsalt tirima. Piinlik.

Kohvik "Kino"

Bussisõit Malagasse oli sündmustevaene, suutsin vist isegi 20 minutit magada. Lennujaama sõitsime jälle rongiga, kus ma oleks oma kohvriga peaaegu piletikontrolli masina väravate vahele kinni jäänud - see kohver on lihtsalt nii lai! Rääkimata sellest, et kui ma upitasin oma kohvrit rongi peale, oleksin peaaegu pikali kukkunud - üks hetk tundsin, kuidas hakkan tahapoole kalduma... õnneks seda siiski ei juhtunud. Reisimine - never again. Malaga lennujaamas on muidu suht lollakas süsteem - et pagasit Ryanairi ära anda, pead kõndima tükk aega lennujaama teise otsa. Ja et siis turvakontrollist läbi minna, pead kogu selle tee tagasi kõndima. Turvakontrollis ei läinud kiirelt, aga ainult sellepärast, et mul oli pool oma garderoobist seljas - kaks pluusi, kaks kampsunit, jakk, pusa ja nahktagi. Pärast oli mul nii hea meel, et ma sain pooled nendest kohvrisse ära panna, kodukaal ei olnud usaldusväärne (ta näitas erinevates tubades erinevaid kaale).

Tortillad ja kohalik õlu

Jõudsime lõpuks Barcelona lennujaama kesköö paiku. Tervest lennukitäiest inimestest olid oma kohvri ära andnud vaid seitse inimest. Ja kui me lõpuks pagasilindi juurde jõudsime, olid kohvrid juba ootamas. Päris kiire, ütleks mina.

Ja siis algaski meie teekonna kõige tüütum osa - ööbimine Barcelona lennujaamas. Kui vähegi võimalik, ärge tehke seda! See oli kohutav. Saime oma kohvrid kätte ja otsisime endale nurga, kus olid kontaktid - plaan oli selline, et üks magab ja teine valvab samal ajal kohvreid (ja vaatab siis arvutist filme vm). Sõime veel viimaseid võileibu, kui järsku tuli mingi naine ja küsis meilt pardakaarti. Aga meil ei olnud seda, pidime selle saama alles järgmine hommik check-ini tehes. Tegime mureliku näo pähe ja naine siis küsis, kas meil on mingi pardakaart, mis näitaks, et me tulime sellega Barcelonasse. Näitasin talle oma räbalat Ryanairi pardakaarti ja sellega oli kõik korras. Aga magada oli ikka võimatu - põrand oli kõva ja külm, lisaks tulid kõlaritest peaaegu iga 20 minuti tagant teadaanded pluss sõitis seal üks koristaja oma põrandapuhastusvahendiga ringi. Ja lõpuks, pool viis hommikul tuli turvatöötaja ja ütles, et siin ei tohi istuda, istumiseks on spetsiaalsed kohad. Mõtlesin veel, et näe kui kummaline, istuda võib, aga magada ei või. Aga ei, ta mõtles ikka seda, et me ei tohi seal üldse olla. Mis on jällegi kummaline, sest me ei seganud mitte kedagi ja miks on seal seina ääres siis kontaktid, kui seal olla ei tohi! Väga kummaline. Läksime istusime siis toolide peale maha ja vaatasime filmi, sest magada nagunii ei saanud. Samal ajal tuli meie kõrvale hispaania poistest koosnev seltskond, kes pakkisid asju ümber ja ka kämpisid niisama. Mingi hetk otsustasid kaarte mängida ja istusid sinnasamma toolide juurde põrandale maha. Ja seesama turvamees tuli ja ajas nad üles. Mis on väga kummaline, ilmselgelt nad ei jäänud kellelegi ette.

Barcelona

 

Vaatasime filmi ära ja otsustasime terminali vahetada. Selgus, et Barcelona kaks terminali on üksteisest päris kaugel, millest ma internetis researchi tehes üldse ei olnud aru saanud - keegi ei maininud seda. Otsisime seal endale ühe nurga ja ootasime, millal hakkab Air Balticu check-in. Seal sain lausa ühe tunni magada! Lõpuks, kui turvakontrollist läbi saime, otsisime kiiresti McDonaldsi üles, et midagi süüa. Ja ma ei tea, kas see on mingi Hispaania asi või oleme meie lollid, aga me ei näinud menüüs juustuburgerit. Aga noh, süüa saime ikka, all is good. Siitpeale on lihtsalt lendamine ja sõitmine - Riias nautisime toolide juures asuvaid kontakte ja tasuta wifit, kuulsime ka esimesi eestikeelseid sõnu. Tallinna lendasime imepisikese lennukiga, kus mõlemal pool vahekäiku on ainult kaks istet. Kahjuks istusime kohe propelleri juures, mistõttu lend oli väga lärmakas ja vibreeriv.

Ja siis olimegi Tallinnas! Meil läks nii hästi, et kell kaheksa õhtul olime lennujaamas ja jõudsime poole üheksase bussi peale. Hämmastav, kui lähedal Tallinna lennujaam linnale ikka on. Kodus sõin kohe rosoljet. Heeringat igatsesin ma tõesti.

Kunagi peaks veel mõne kokkuvõtva postituse tegema, aga see tuleb hiljem.

Edinburgh loss

Nädal aega tagasi käisin korra Šotimaal Edinburgh's, lihtsalt sellepärast, et lennupiletid on Hispaaniast lennates ikka palju odavamad kui Eestist. Ja siinkohal mõtlesin teha mingit väikest võrdlust Hispaania ja Šotimaa vahel, sest ma panin ikka mõningaid asju tähele, mis teisiti olid.

Esiteks, inimesed olid seal palju viisakamad! See oli nii suur üllatus minu jaoks, ma olen juba ära harjunud, et kui keegi sulle otsa koperdab või kõnnib keset tänavat täpselt sinu ees või seisab keset teed oma sõpradega ja jutustab, et siis keegi ei ütle midagi. Šotimaal aga nad paluvad kohe vabandust, et nad ees olid ja astuvad isegi kõrvale!

Kurikuulus haggis

 

Inimesed päriselt ootasid punase tule taga, et üle tee minna. Noh, tegelikult peab ütlema, et mitte kõik. Osad läksid ikka siis ka, kui punane tuli oli, aga autosid mitte. Aga päris paljud ootasid kohusetundlikult rohelist tuld. Hispaanias ei tee seda mitte keegi, vahepeal astutakse tee peale ka siis, kui autot tulemas näevad. Muide, Edinburgh' vasakpoolne liiklus ajas mu pea nii sassi, et ma ei saanud kohe üldse aru, kummale poole ma vaatama pean. Lõpuks ma ei vaadanud üldse kuskile, lihtsalt astusin tee peale ja lootsin, et Maria päästab mu ära, kui kuskilt mingi auto tulema peaks.

Glasgow

Samuti olen ma ära harjunud ka sellega, et kui tutvud uue inimesega, siis pead kohe põskedele musitama teda. Mistõttu kui ma Edinburgh's olles inimestega tutvusin ja nad lihtsalt "Tere" vm ütlesid, siis olin üllatunud. Aga suutsin ennast kontrolli all hoida ja ei tormanud kedagi ise musitama.

Inglise keelega oli mul hoopis teistsugune lugu. Bussi peal Malagasse, kust lend läks, hakkasid minuga mormooni misjonärid rääkima. Inglise keeles. Ja mul olid suured raskused, et nendele inglise keeles vastata - esimesed sõnad minu peas olid hispaaniakeelsed. Ja seda oli päris tihti, lihtsalt tundsin, et oskaksin ennast hispaania keeles isegi paremini väljendada. Nii et see Granadas elamine on ennast ära tasunud, küll ühe teise keele oskuse arvelt.

Muide, nii Malagasse kui ka Granadasse tagasi sõitmise ajal pidin kasutama Supra Economy bussi. Nimelt on suurimal bussifirmal Alsal kolm erinevat bussitüüpi: tavaline buss, Supra, mis on eriti luksuslik ja Supra Economy, mis on natuke odavam kui Supra ja natuke vähem luksuslik. Ja Granadasse sõidu ajal anti igale reisijale väike paberkotike, kus sees oli veepudel, saiakased, maapähklid ja kõrvaklapid. Ma lihtsalt mõtlen nüüd, mida selle kõige kallima bussiga kaasa antakse :)

Aga suundun nüüd jälle õppima, homme on mul teine (ja viimane) eksam, loodetavasti leian klassi üles, kus eksam toimub (mulle tundub, et sinna saab sisse kooli kohvikust. Ainult Hispaanias.)

Kuidas Mirjam külas käis

Jaanuari viimasel nädalavahetusel tuli meile kursaõde Mirjam Barcelonast külla! Varem ei olnud mul aega, et blogi sellest kirjutada, ja nüüd loodan, et midagi olulist meelest ei lähe.

Kõik algas sellega, et vihma sadas. Ja Mirjam tuli ju lõunasse suvitama! Selline on see Granada ilm, külm ja vihmane (praegu õnneks tundub, et vihmaperiood on läbi). Üritasime korteris sooja saada ja muuhulgas avastasime, et elutoa laua all ripub väike radiaator - pole ime, et meie korterikaaslane kogu oma vaba aja elutoas laudlinasse mässitult veedab. Aga me jõudsime reedel turistid ka olla - käisime Granada teaduspargis, mis on nagu Ahhaa keskus, aga suurem ja huvitavam. Kui keegi veel mäletab, siis sügisel olime vabatahtlikud ja tutvustasime hispaania üliõpilastele õppimisvõimalusi Eestis. Ja enne jõule saime tänutäheks ühe särgi, diplomi ja kaks piletit teadusparki. Nii et nüüd kasutasime võimaluse ära. Ja teha oli seal palju - mitu maja, kõigis mitu näitust, lisaks veel vabaõhunäitus... mitu tundi läks ära. Nii et lõpuks olime päris väsinud ja koduteel pidime baaris peatuse tegema - kus Mirjam proovis Granada kurikuulsad tapased ära.

Aga ega me kõndimisega veel lõpetanud ei olnud. Laupäeval ostsime piletid Alhambrasse ja õnneks oli ilus ilm! Päike paistis ja seda pidime ära kasutama - tegime enne veel väikse tiiru linnas ja siis suundusime Alhambrasse. Kuigi ma olen seal juba korra käinud, meeldis see mulle ikka. Teisel korral panin hoopis muid asju tähele. Ja ilm oli palju ilusam! Ning inimesi oli ka vähem - saime rahulikult pilte teha. Kunagi ma tahaks Alhambras öösel ka käia, siis on kindlasti hästi ilus. Aga seda peab suvel tegema, kui soe on.

Õhtul käisime veel tapaseid söömas, kogusime veel rahvast kokku ja läksime kluppi! Ja valisime loomulikult koopaklubi, kust näeb Alhambrat, sest see on lihtsalt nii eriline. Ja miks me seda koopaklubiks kutsume? Sest mõned saalid on koobastes. Nii lihtne see ongi. Aga jah, ei taha enam eriti klubidesse minna siin, mehed on ikka liiga pealetükkivad ja ameletakse igas nurgas. Ja avastasin veel, et klubides on palju igavam olla, kui sa ei saa lauludele kaasa laulda - mul oli päris kohutav köha, mistõttu olin suurema osa ajast salliga, stiilne, ma tean.

Ja siis oli meil jäänud veel pühapäev. Üks türgi neiu, kellega eelmine õhtu baaris käisime, ütles, et pühapäeviti on meie lähedal suur turg/laat ja et võiksime seal käia. Ja läksime siis avastama. Seal müüdi kõike - riideid, puuvilju, kotte, igasugust nänni. Ja see oli hiiglaslik! Paar tundi olime seal kindlasti. Ning seal müüdi isegi firmamärke (riideid mõtlen hetkel), aga lihtsalt odavama hinnaga. Nii et sinna peab kindlasti tagasi minema.

Pärastlõuna veetsime Albaicinis ronides, vaatasime kõik ilusad vaated ja majad üle. Ning õhtul käisime veel tapaseid söömas ja vaatasime hispaaniakeelset telekat. Oli tore nädalavahetus, saime ise veel imetleda Granadat, ei usu, et väga viitsime enam Albaicini näiteks ronida. Ja kahe nädala pärast ongi äraminek. Uskumatu.

Kanaarid

Rand!

Park luikedega

Ma olen nüüd juba nädal aega tagasi Granadas, aga ikka pole leidnud energiat, et Kanaaridest kirjutada. Ja ma ilmselt ei hakkagi väga põhjalikult kirjeldama, olen laisk, nii Kristel kui ka Anne on päris korralikult meie puhkusest kirjutanud. Aga seda peab küll mainima, et kes tahab Erasmusega Hispaaniasse ainult sooja pärast minna, siis Las Palmas on ilmselt õige valik - 30. detsembril oli rannas 31 kraadi!

Mida me siis tegime - logelesime, nautisime head veini ja tinto de veranot, naersime, mängisime kaarte, kõndisime linnas ringi, tegime lollakaid plaane... ühesõnaga tõeline puhkus! See aeg on vist esimene kord, kui ma tunnen, et mul oli päris puhkus. Päike, rand, täielik laiskus... ja siis lähed pärisellu tagasi, külma Granadasse, kus korteris pole kaks nädalat keegi olnud ja mistõttu oli seal jääkülm, külmkapp on täiesti tühi ja peab hakkama jälle tööd tegema...

Ründavad lained

Ma natuke räägin meie tagasi lendamisest ka, sest seal läks ikka nii palju asju valesti... enamus vist meie enda süü tõttu. Algas kõik Las Palmasse lennujaamas - see oli lihtsalt suur saal. Ja me ei saanud aru, kuhu minna tuleb. Olid ainult väravad, kus sai pagasit ära anda, aga kuhu minna siis, kui sul ainult käsipagas on? Otsisime tükk aega Ryanairi väravat, kus töötav noormees (kes üritas meile silma teha, hispaanlased) mainis muu hulgas ka seda, et Ryanairil on täiesti suva, kui palju su kohver kaalub, peaasi, et ta mõõtmetele vastaks. Lõpuks ütles üks naine meile, et jah, me peame minema läbi väravate, et turvakontrolli jõuda. Turvakontroll läks libedalt, seekord ei otsitud mind läbi, nagu Sevillas juhtus.

Jõululaud

Otsisime siis oma lennu väravat, nägime, et värav nr 29. Läheme sinnapoole ja näeme pikka järjekorda. Seisime natuke aega järjekorras, kuni mina mõtlema hakkasin, et wait, need inimesed ootavad ju väravas nr 28! Naersin veel natuke, et näed, oleksime vale lennu peale läinud... Ühesõnaga, tulime järjekorrast minema ja istusime maha. Aega jäi järjest vähemaks, aga meie väravasse ei tulnud keegi.. Kristel otsustas lõpuks sealtsamast järjekorrast küsida, et kuhu nemad lendavad. Ja muidugi lendasid nad Sevillasse. Trügisime siis ruttu järjekorda vahele ja saime ikka lennuki peale.

Vanalinnas

Sevillas selgus muidugi, et vahepeal on bussihindu tõstetud - kui 2012. aastal maksis lennujaama buss 2.40, siis nüüd oli pilet 4 eurot. Täitsa uskumatu. Linnas olles ei hakanud riskima ja võtsime takso, et bussijaama jõuda. Seal tabas meid jälle väike paanika - ei leidnud piletimasinaid üles ja Alsa firma kassa oli ka kinni pandud (ei tea, kas olen maininud, aga Hispaanias on igal bussifirmal oma kassa, ei ole mingit suurt ühist kassat, kust saad ükskõik mis piletit osta). Aga siis me leidsime masinad ikka üles. Järgmine probleem seisnes selles, et me ei teadnud, mis platvormilt Granada buss läheb - ekraanid näitasid juba ammu lahkunud busside infot ja infopunkt ise oli ka kinni. Ei jäänudki muud üle, kui jalutada ühelt platvormilt teisele ja vaadata, kuhu inimesed kogunevad. Lõpuks jõudis buss kohale, aga ega minu mured sellega ei lõpenud - nimelt otsustas pileteid kontrolliv tädi, et mu "kohver" (tegelikult spordikott) on liiga suur, see ei mahu ju üles riiulile! Siis oli mul küll selline tunne, et ma tahan ainult koju sõita, miks te tekitate probleeme... läksin siis bussijuhi juurde, et küsida temalt, kas ma võin oma "kohvri" üles võtta või mitte, aga bussijuht oli liiga ametis ühe teise mehe noomimisega, kes julges oma seljakoti endaga kaasa võtta... mina lipsasin tema radari alt kuidagi minema, kuigi minu kott oli sellest seljakotist kaks korda suurem. Siiamaani olen nördinud, ma ei ole kunagi oma asju bussis ülemisele riiulile pannud ja ma ei saa aru, miks ma peaksin oma ainukese koti alla pagasiruumi panema, kui see mahub mulle sülle. Ja bussisõit ise kestis tund aega kauem kui tavaliselt, nimelt keerasime igasse ettejäävasse linna sisse, mistõttu ei saanud isegi magama jääda ja minul läks ka süda pahaks selle loksumise tõttu. Vähemalt ei olnud me koduvõtmeid ära kaotanud. Ja niimoodi lõppeski meie puhkus Kanaaridel.

Granadas pole midagi uut, ikka on külm, õppejõududel pole aimugi, millal semester lõpeb ja prügivedajatel on streik, mistõttu kõik lihtsalt viskavad oma prügi ühte suurde kuhja. Vana hea Hispaania.