Nipet-näpet

Laupäeval käisime Kristeliga lõpuks Alhambras ära, ainult kaks kuud võttis aega. Aga ma mäletan väga hästi, miks me seda edasi lükkasime koguaeg - sügisel öeldi meile, et seal on väga pikad järjekorrad ja parem on internetist pilet ära osta. Aga siis me elasime veel hostelis ja mõtlesime, et otsime enne korteri ja siis käime Alhambras. Ja siis me saime korteri ja meil ei olnud kuu aega internetti. Ja kui internet lõpuks tuli, siis tulid ka vist halvad ilmad (vihm ja külm). Ja lõpuks olime lihtsalt laisad. Aga siis vaatasime ilmateadet ja otsustasime, et ei, tuleb ikka ära käia. Ning ilmaga meil tõesti vedas, minu kampsun+pusa kombinatsiooniga hakkas palav, muidugi aitas kaasa see, et ronisime kõrgele mägedesse (kõrgem kui Tartu igaljuhul, ma pakuks, et veel kõrgemale, kui Eestis üldse võimalik ronida on). Muide, soovitan jälle Kristeli blogi lugeda, ta kirjutas väga harivalt ja huvitavalt meie jalutuskäigust, ma ei oskagi väga midagi juurde lisada.

Kompleksi sissesaamine läks väga sujuvalt, olen juba harjunud, et Hispaanias mitte miski ei toimi nii nagu peaks, nii et olin üllatunud, kui saime sisse 10 minutit enne ettenähtud aega (siin on hommikused ja pärastlõunased piletid, me valisime loomulikult pärastlõuna). Ja alustasimegi oma jalutuskäiku. Valisime sellise pileti, kus olid kõik asjad hinna sees - Alhambras on nimelt mitu erinevat osa. Ronisime tornidesse, käisime lossis, imetlesime detailirohkeid lagesid, jalutasime aedades... Ja ma tahaks sinna tagasi minna, eelistatavalt suvel või kevadel, kui aedades lilled õitsema hakkavad. Praegu oli juba sügise märke näha, puudel olid lehed kollased ja paljud peenrad olid lihtsalt tühjad. Aga siin müüakse pileteid ka ööseks - siis on kindlasti kõik väga ilus, igasugused valgusemängud jm ja suveöödel on siin soe ka.

Aga ma mõtlesin muidu lihtsalt kirjutada pisikestest asjadest, mida ma tähele olen pannud ja millest muidu pikemat blogipostitust teha ei saaks. Eile oli meil esimene tõsiselt külm ilm - päeval näitas termomeeter 9 kraadi. Ja eile hakkas meil ka küte tööle! Aga see on hispaanialikult suhteliselt mõttetu. Nimelt (vähemalt meie majas) on see nagu soojapuhur - uste kohal on võred, kust siis soe õhk puhub. Ja küte töötab õhtul kell 19-22. Nii et ülejäänud ajast on meil ikkagi suhteliselt jahe. Ma ei tea, ma ei näe loogikat.

Kui ma viimati poodidest siin kirjutasin, siis unustasin mainida, mis mind kõige rohkem üllatas - krõpsuvalik. Siin ei ole rohelisi Layse! Ainult mingid singi- ja kanamaitselised. Ja ma tõesti ei osanud seda oodata, ma mõtlesin, et roheline Lays on selline rahvusvaheline maitse ja et seda on igal pool. Heeringat ma ei ole ka näinud - mul on juba väga suur rosoljeisu. See-eest armastavad nad tuunikala - nii oliivi- kui ka päevalilleõlis ja valik on ülisuur. Ja minu arust on peaaegu igal tootel kirjas, et see on gluteenivaba - tunduks lihtsam ära märgistada tooted, milles on gluteeni.

Hispaanlastel on hämmastav komme jääda keset tänavat seisma ja tekitada ummik. Või siis kui sulle tulevad kaks hispaanlast vastu, siis nad ei astu korraks natuke kõrvale, et sa saaksid neist ilusti mööda, vaid jätkavad samamoodi. Mistõttu ma olen siin väga palju inimesi õlaga nüginud, sest nad lihtsalt ei lähe eest ära. Ja mul pole ka tõesti kuskile minna, sest teisel pool on kas aed või autod. Lisaks sellele on bussiootepaviljonid ehitatud keset kõnniteed, nii et selle ees on pool meetrit ruumi ja selle taga sama palju. Mis toob omakorda kaasa trügimist. Ja väga tihti juhtub ka seda, et inimesed otsustavad just selle kõige kitsama koha peal seisma jääda ja juttu ajada. Ja seda ma tõesti ei mäleta, kuidas Eestis oli, aga siin on palju prügi. Inimesed lihtsalt viskavad konisid ja muid asju maha. Kuigi öösiti/hommikupoole pühitakse kõik tänavad nagunii üle, nii et ilmselt sellepärast nad seda teevadki. Aga ma ei tea, see on minu jaoks kuidagi nii võõras. Ja panditaarat ma ei ole ka täheldanud.

Noh, tundub, et mul peale kurtmise ei olegi midagi teha, aga sellised asjad jäävad lihtsalt rohkem silma. Ja just eile õhtul mõtlesin, et kui uskumatu see on, et ma elan Hispaanias ja ma olen seda juba kaks kuud teinud. Uskumatu. Ja ma ei kahetse seda üldse.

Õppeleping

Esimene bürokraatia saaga on lõpule jõudnud. Nendele, kes Erasmusega lähemalt pole kokku puutunud, seletan natuke: et minna õppima, on vaja kõigepealt taotleda õppeainete arvestamist Tartu Ülikoolis (õppeplaan). Kui see on korras, siis täidad õppelepingu, võtad Tartust kaks erinevat allkirja, saadad välismaa ülikooli, et nad selle allkirjastaksid ja tagasi saadaksid ja siis läheb see leping dekanaati, kus sind märgitakse lõpuks välismaal õppijaks. Ideaalis peaks see kõik enne õppeaasta algust korda saama.

Churros!

Granada ülikoolil oli aga selline imelik süsteem, et alles juuli lõpus saime teada, kas me oleme üldse seal sees või mitte. Mis tähendab, et asjadega hakkasime augustis tegema. Täitsime oma õppeplaani ilusti ära, viisime selle dekanaati (see on siis see, kus nad kinnitavad meie õppeained). Seal öeldi, et 1-2 nädala jooksul on allkirjad olemas. 2 nädala pärast läksime vaatama, loomulikult ei olnud allkirju. Läks veel nädal. Siis alles saime õppelepingu täita ja sellele allkirjad võtta. Saatsime lepingud Hispaania poole teele ja lootsime, et äkki jõuab enne äraminekut tagasi. Aga muidugi mitte.

 Jõudsime lõpuks Hispaaniasse. Millalgi käisime siis küsimas, et kas meie õppelepinguid ei allkirjastatagi? Ja vastati, et allkirju antakse pärast ainetele matrikuleerumist, mis algab oktoobrist. Olgu, imelik, aga mis seal ikka. Matrikuleerumisest veel nii palju, et välismaalased peavad kõik isiklikult Oficina Internacionalis käima, et seda teha, selleks on vaja üliõpilaskaarti ja ainete koode ja pilti. Ja kui ainetel enam ruumi pole (ehk kohalikud on kõik kohad ära täitnud), siis seda ainet võtta ei saa. Koha peal tuli veel välja, et on vaja teada koduülikooli aadressi - kirjutasid selle ümbriku peale, teise ümbriku peale enda aadressi ja siis nad saadavad kunagi meie ainete hinded. Loodetavasti. Õnneks Kristelil oli see aadress olemas - mina poleks seda peast teadnud.

Üliõpilaskaardi saamiseks oli vaja ära anda internetis täidetud ankeet, ID-kaardi või passi koopia ja ilmselt midagi veel, hetkel ei tule meelde. Seda oli igas meile saadetud meilis capslockiga rõhutatud ja mitu korda üle räägitud - ja ikka oli inimesi, kellele see täieliku üllatusena tuli. Ma ei mõista. Igaljuhul, need andsime ära juba nädal enne kooli algust - lubati, et kahe nädala pärast saab kätte. Ma vist ei pea ütlema, et kahe nädala pärast polnud mitte midagi. Olime natuke masenduses - kohe pidi matrikuleerumine algama ja selleks oli kaarti vaja ja kui me ruttu matrikuleeruda ei saa, siis võetakse meie ained ära! (Paranoia on parim). Aga siis kuulsime järjekorras seisvate inimeste käest, et kui sa oled süsteemis sees, siis saab ka ilma kaardita matrikuleeruda. Ja nii õnneks oligi, meid otsiti arvutist üles, täitsime ankeete ja saime õnnelikult oma ainetele registreeritud.

Umbes nädala pärast läksin küsisin, kas nad mu lepingule allkirja annavad? (Olin sellega juba arvestanud, et nad on selle ära kaotanud, mis ma eelnevalt ära olin saatnud, ja võtsin tagavarakoopia kaasa). Seal teatati, et jah, aga nemad annavad ainult ühele asjale allkirja, topelt allkirjastamist ei toimu mitte mingil juhul. (Seletan nii palju, et mul oli vaja originaalõppelepingule ja siis õppelepingu muudatusele allkirja, kuna matrikuleerusin hoopis teistele ainetele, kui algses õppeplaanis kirjas oli). Noh, pole vaja öelda, et see oli natuke masendav. Mida see tähendab? Mis mõttes nad ei allkirjasta topelt?

Kirjutasin ruttu meili Tartu Ülikooli Erasmuse koordinaatorile ja küsisin nõu. Tema ütles, et ainult õppelepingu muudatusele pole mõtet allkirja küsida, sest nende dekanaadis pole minu originaalset õppelepingut, kuhu muudatus sisse viia. Ja ta soovitas teha hoopis uue õppeplaani ja õppelepingu. Seda ma siis tegingi. Täitsin uuesti õppeplaani, saatsin selle Eestisse oma emale, kes viis selle Elica kätte (hispaania osakonna õppejuht), kes siis viis selle kuskile allkirjastamisele. Kui Elicalt tuli meil, et allkirjad on olemas, täitsin õppelepingu, läksin küsisin Granadast allkirja (mis läks väga kähku, naine isegi ei vaadanud meile otsa, vaid lõi ruttu templi ja sirgeldas midagi pastakaga), saatsin selle uuesti emale, kes viis selle Elicale, kes viis selle dekanaati. Ja lõpuks, 16. novembril, tuli mulle kiri, et ma olen arvatud välismaal õppijaks. Kaks kuud pärast õppeaasta algust. Ma ei kujuta ette, miks selline bürokraatia üldse olemas on. Või miks see nii keeruliseks tehtud on.

Zaragoza

Aeg on lõpetada reisikirjeldus ja rääkida Zaragozast. Kolmanda päeva ehk laupäeva hommikul tõusime ülivara, sõitsime jälle metrooga linna teise otsa, et bussi peale minna (Madridis on kaks suuremat bussijaama, seekord oli vaja kaugemast minna). Muidugi olime üliettevaatlikud ja arvestasime endale nii palju aega, et jõudsime tund aega enne bussi minekut kohale. Aga pole hullu, piletit ostes saime endale kohad 53-54, nii et kui oleks hiljem jõudnud, äkki poleks kohti olnudki. Muide, ma vist pole rääkinud, et ALSA firmaga reisides saab pileti automaadist osta, ei pea kassa järjekorras seisma. See on päris mugav ja protsess on üpris lihtne ka, ainult mõnikord on juhtunud, et see automaat ei võta sularaha vastu ja meie pangakaart talle ka ei sobi. Bussisõit oli ka sündmustevaene, seekord kestis see ainult neli tundi. Kui bussi pealt maha tulime, olime suures segaduses - me ei saanud üldse aru, kus me oleme. Uurisime nii oma väljaprinditud kaarti kui ka informatsiooni juurest haaratud päris linnakaarti, aga ei. Me nägime ikka väga segaduses välja, sest üks mööduja küsis meilt, kas me vajame abi. Tema abiga lõpuks saime enam-vähem aru, kus me asume ja jõudsime õnnelikult hostelini ka. (Väike kõrvalepõige: Madridis juhtus samalaadne asi. Seal me korra vaatasime kaarti, kui esimest korda Puerta del Solini tahtsime minna ja kohe küsis üks mees, kas me otsime Puerta del Soli ja näitas, kuhupoole see jääb ja kui meid veel kuskil ristmikutel silmas, siis vehkis kätega, et "jaajaa, see jääb sinnapoole". Nii et hispaanlased on ikka abivalmid.)

Panime asjad hostelisse ära ja ruttasime linna avastama. Ja see oli palju ilusam, kui ma ootasin, mul on väga hea meel, et me otsustasime Zaragozas ka ära käia. Plaza de Pilar on lihtsalt nii suur ja avar! Granadas minu arust nii suuri väljakuid polegi (võibolla pole ma veel avastanud muidugi). Ja seal paistis päike! Tuul oli ka päris kõva, aga kuna me polnud päikest päris kaua näinud, ei läinud see meile korda. Tegime ruttu pilte (või noh, Kristel tegi), ostsime suveniire ja sõime mingis kiirtoidurestoranis peekoniburgerit. Ja siis jooksime tagasi bussijaama, et sõita Borjasse. Nimelt peaks Borjas asuma kurikuulus restaureeritud fresko, mida näha tahtsime. Bussi peale jõudsime muidugi väga napilt, sest millegipärast arvasime, et me suudame bussijaama kiiresti kõndida.

Borja paistab kaugel

Etteruttavalt võin öelda, et me ei leidnud seda kohta üles. Tulime bussi pealt maha, nägime silte, mis juhatasid sinna kirikusse (eelnevalt internetist uurides avastasime, et see asub linnast natuke väljas). Sildid näitasid, et see on 5 km kaugusel. Noh, hakkasime kõndima. Kõndisime tükk aega, järgmine silt väitis ka, et 5 km kaugusel. Jõudsime linnapiirini, kõndisime veel tükk aega. Ja kuskil ei hakanud silma mitte ühtegi viita. Ilm läks külmaks, vahepeal tulid vihmapiisad, lisaks veel läbilõikav külm tuul... Igalpool oli tühermaa, isegi prügimäge silmasime. Ja siis võtsime vastu otsuse, et pöördume tagasi. Ei tahtnud pimedas kuskil ära eksida ega auto alla jääda. Järgmine kord. Suundusime tagasi bussijaama ja ootasime, et saaks tagasi Zaragozasse sõita. Ja neid kohalikke kuulates, kes sealt läbi astusid... ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrv on andaluusia aktsendiga nii ära harjunud või ma olen lihtsalt rumal, aga ma ei saanud mitte midagi aru. Mitte midagi. Nii et keeleõpingud sujuvad hästi! Buss jäi muidugi pool tundi hiljaks, sest miks mitte. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saaks hosteli köögis kuuma teed juua ja nuudleid süüa.

Järgmise päeva hommikul oli meil natuke aega, et Zaragozat veel uurida, enne kui bussiga jälle Madridi sõitsime. Ja polegi midagi muud öelda, kui et ilus linn on. Tõesti. Ilm oli jälle kahjuks natuke külmem, aga november on ka juba. Zaragozas olid isegi lehed puudelt langenud, siin Granadas nad veel püsivad. Seekord jõudsime bussijaama õigeaegselt. Bussisõitude kohta ei ole mul ka midagi öelda, elu kõige pikemad 9 tundi - ma ei jäänud magama ka. Granadasse jõudsime pärast 23 ja ruttasime koju, mis oli jääkülm - jah, kütet pole ikka sisse pandud. Aga kõikidele, kes minu pärast muretsevad - võtsin Elsa nõu kuulda ja ostsin soojapuhuri ja nüüd on minu toas normaalne temperatuur. Muidugi avastas meie korterikaaslane pärast seda, et tal on keldris radikas, mida saab kasutada. Aga it's all good, soojapuhur läks Kristeli tuppa ja nüüd me ei külmu ära.

Madrid

Ma üritan ka nüüd ennast lõpuks kokku võtta ja rääkida natuke meie reisist Madridi ja Zaragozasse, mis toimus eelmisel nädalavahetusel. Transpordi vahendiks valisime bussi, sest me oleme ikka vaesed tudengid ja ei raatsi 60 eurot lennupileti peale raisata, kui saab ka 17 euroga. See valik tähendas viietunnist bussis loksumist, aga õnneks ma magasin suurema osa ajast maha. Ja tundub, et Hispaanias on pikemate sõitude puhul kombeks, et vahepeal tehakse 15-30 minutiline paus kuskil kiirtee äärses söögikohas, kus saab vetsus käia ja kiiresti midagi hamba alla saada. Madrid tervitas meid muidugi kahtlaste pilvedega ja varsti hakkas ka vihma alla tulema, nii et tänavad muutusid kiiresti jõgedeks. Aga mis seal ikka, võtsin oma katkise vihmavarju välja ja ignoreerisin lompe ja otsisime hosteli üles. Hostel ise oli jälle väga tore ja inimesed seal rääkisid head inglise keelt. Ööbisime kaheksa voodiga toas, aga õnneks olid kõik toakaaslased sellised, kes olid vaiksed ja läksid suhteliselt vara magama. Ja hommikusöök! Kõndisime trepist alla ja nägime laua peal hiiglaslikku Nutella purki. Pole vist vaja täpsustada, mida mina sõin. Aga igaljuhul, panime oma asjad ära, korrastasime ennast ja asusime linna avastama. Hostel asus Puerta del Solist kuskil 5-10 minuti kaugusel, nii et suundusime sinna. Ja siis nägime McDonaldsit ja kuna kumbki meist polnud kella kuuest hommikul midagi söönud, otsustasime, et oleks aeg väike peatus teha. Võtsime McIberica burgeri, mis peaks olema mingi Hispaania eriburger, aga maitse poolest ei saanud küll aru - tavaline vorst ja tomat jm. Vähemalt oli see suur.

Madridi on nii raske kirjeldada, seda peab ise külastama. Kõik on suur, kõik majad on ilusad, inimesi on palju. Nii et kõndisimegi ringi ja tegime majadest pilte.Või noh, seni kaua, kuni mu kaamera hulluks läks. Kui ma üritan seda tööle panna, siis tuleb blue screen of death ette. Nii et kõik pildid, mis te siin postituses näete, on Kristeli tehtud. Ma olen mõelnud küll, et peaks kaamera kuskile parandusse viima ja uurima, palju parandus maksma läheks, aga ehthispaanialikult lükkan seda koguaeg homse peale edasi. Igaljuhul, jalutasime, käisime poodides ja lõpuks leidsime ennast kunstimuuseumi eest. Jah, olime korraks ka kultuursed ja vaatasime kunsti. Sissepääs oli tasuta alates kella kuuest, mistõttu oli ukse taga hiiglaslik järjekord. Aga täiesti ebahispaanialikult liikus see kiiresti edasi ja süsteem toimis. Selles muuseumis näidati klassikalist kunsti nagu Rubens, Velazquez, Goya jne. Oli huvitav, aga samas me olime ka üliväsinud - terve päev kõndimist selja taga. Aga kui hostelisse tagasi jõudsime, oli seal tore üllatus - 2 euro eest sai endale paellat osta. Sõime seda, jõime teed, lugesime (võtsin korterikaaslase raamaturiiulist hispaaniakeelse Twilighti raamatu kaasa - see tõi päris kiiresti une) ja niimoodi rahulikult jõudiski esimene päev lõpule.

Teisel päeval võtsime nõuks metrooga tutvuda ja ühte kaubanduskeskusesse sõita, mis linna keskusest 8 km kaugusel oli. Ja süsteem on lihtne, metroo sissepääsu juures ostad masinast pileti, mis on lihtne. Märgid seal peatuse, kus maha tahad tulla ja ühe pileti hind jääb 1.50-2 euro vahele. Ja ongi kõik. Metroo ise asub maapinnale suhteliselt lähedal, mis oli mulle suureks üllatuseks. Mina olen nooruses kunagi Venemaal metrooga sõitnud ja seal oli ikka nii, et astud eskalaatori peale, mis liigub kiiresti ja sa ei näe trepi lõppu ja siis sõidad sellega 5 minutit alla. Madridis aga kõnnid väiksest trepist alla ja seal ta ongi (kui väljusime, siis olime juba natuke sügavamal). Metroosõit oli äge, mulle meeldib. Osadel rongidel oli veel selline süsteem, et kui on peatus ja tahad maha minna või peale tulla, pead ukse juures kangi üles tõstma, et see uks avataks. Aga jõudsime oma peatusesse, väljusime ja vastu vaatas tühermaa. Õnneks olime ikkagi õiges kohas, sest koos meiega tuli terve hunnik inimesi maha, kes suundusid väga sihikindlalt kõik ühes suunas. Neid jälitades jõudsime lõpuks kaubanduskeskusesse, millel ma väga kaua ei peatuks - poed nagu poed ikka.

Päeva teisel poolel olime jälle kultuursemad ja jalutasime. Tee peale jäi näiteks katedraal, kus ka korraks sees käisime. Ja muidugi oli sees. Katoliiklikud kirikud on alati väga võimsad ja rikkalikult kaunistatud. Muidugi oli kiriku ümbruses palju kaubandust, igasugused kujukesed ja raamatud ja lilled (said osta lillekimbu, et see siis Santa Pilari kuju juurde asetada. Korraks käisime ka Debodi templi juures (see on Egiptusest pärit ehtne vana tempel, mis kingiti Hispaaniale. Tahtsime ka sees käia, aga ei, mingil kummalisel põhjusel oli see kinni. Ühtegi põhjendust ei antud, turvamees ütles lihtsalt, et homme kell 10 saab alles sisse. Mis seal ikka, nüüd oli meil kõht juba päris tühi ja otsisime süüa. Ja leidsime hiina restorani, kus oli bufee - vali mida tahad, võid taldrikut täita nii palju kordi, kui tahad, magustoit ja jäätis... see kõik oli nii hea. Kui Tartus mingi selline koht oleks, käiks ma seal vist iga päev.

Meil oli plaanis külastada õhtul teist kunstimuuseumi, kuhu ka pidi õhtuti tasuta sissepääs olema, aga ei, see oli ka mingil müstilisel põhjusel kinni. Aga noh, midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma.

On aeg natuke nuriseda ka Hispaania üle. Alustame ilmast ja küttest. Ehk viimased... kaks, võib-olla isegi kolm nädalat on olnud suhteliselt vihmane ja jahe (kuskil 10-15 kraadi). Noh, sellega võib isegi leppida (ärme mõtle sellele, et mul pole veekindlaid jalatseid), vaikselt on mind ette valmistatud selleks, et siin on külm. Granada on väidetavalt üks külmemaid linnu talvel Andaluusias, kuna ta on mägede vahel. Olgu, võiks siis arvata, et siinsed elanikud teavad, kui tähtis on olla soojas, aga ei. Ehk küte lülitatakse sisse alles novembri lõpus. Võib-olla. Te võite ise oletada, millised temperatuurid meil korteris valitsevad (ma ise ka ei tea seda, meil pole termomeetrit). Lisaks sellele on siin kivipõrandad, mis on kõige külmem materjal üldse. Nii et kahe villase teki alt välja ronimine ja korteris ringi kõndimine on päris suur ettevõtmine, mistõttu pidin emalt abipakki paluma (täna sain kätte kaks paari villaseid sokke ja sooja pleedi). Ma saan ise ka aru, kui veidralt see kõlab - oled Hispaanias ja palud emalt villaseid sokke. Aga kuna ma olen väga suur külmavares, siis ei jäänud midagi muud üle.

See toob mind posti juurde. Eesti post toimib ikka väga kiiresti - abipakk emalt jõudis viie päevaga kohale. Mõned nädalad tagasi tellisin Eestist haigekassast ravikindlustuskaardi (mis mul Eestis olles täiesti meelest läks) ja see jõudis ka viie päevaga kohale. Vastupidises suunas läheb hoopis kauem aega - vähemalt nädal, isegi tavakirja puhul. Hispaania puhul on lihtsalt nii palju asju, mida ma ei mõista. Toon ühe asja liiklusest näiteks: mitmes kohas olen näinud, et kui tahad vasakule pöörata, pead minema kõige parempoolsesse ritta ja seal siis foori taga ootama. Või näiteks see, et tihti on fooris nii jalakäijatele kui ka autodele punane tuli.

Tahtsin telekast ka natuke rääkida. Üks asi, mida te vast hispaanlastest kuulnud olete, on see, et nad väga inglise keelt ei räägi. Ja ma olen päris kindel, et üheks põhjuseks on telekas. Absoluutselt kõik asjad on hispaania keelde dubleeritud. Rääkisime ühe hispaanlasega laulusõnadest ja ta ei saanud aru, mida lauldi ("Can you feel the love?" oli selleks lauseks). Seejärel tuli välja, et ta on inglise keelt kuskil 10 aastat õppinud. Mina oma 11 aastaga jällegi sain kõigest aru. Ja ma süüdistan telekat/filme - kui sa ikka kuuled aastaid järjest inglise keelt filmides, siis midagi jääb kõrva ja su keeleoskus areneb. Ja mul on hispaanlastest isegi natuke kahju - olen vaadanud telekast selliseid sarju nagu "American Dad, "The Big Bang Theory", "How I Met Your Mother", Simpsonitest rääkimata, kõik üleni hispaania keeles. Ja need sarjad kaotavad nii palju, nii palju läheb tõlkes kaduma ja nii palju oleneb näitlejate hääletoonist ja näitlemisest. Ning kui siin on ainult üks mees ja üks naine, kes midagi hispaania keeles räägivad... ei tea, ei mõista.

Loodame, et järgmine postitus tuleb rõõmsam, siis saan vast Madridist teile rääkida.

Poodidest

Sellel nädalal vahetasin väga edukalt H&M'is ühe kleidi ümber, mistõttu tuli tuju igasugustest poodidest rääkida. Kõige huvitavam eestlaste jaoks võib-olla ongi see, et meil on siin H&M! Ja vist isegi kaks tükki, ma ise olen ainult ühes käinud. Kvaliteedi poole pealt... ei tea, mina vahetasin ühe kleidi ümber, kuna seal oli küljeõmbluses auk, samuti olen riidepuude peal näinud auklike esemeid. Mis on Eestist veel erinev, on see, et kaubamajasid kui selliseid on väga vähe. Vähemalt keskuses ja selle ümbruses on nii, et iga pood on erinevas majas - jalutad mööda tänavat, astud ühte poodi sisse, siis järgmisesse jne. Ja kui väljas juhuslikult paduvihma sajab, siis tekivad uste juurde väiksed ämbrid, kuhu inimesed oma vihmavarjud panna saavad - see on tegelikult väga mõistlik, niimoodi ei tilgu pood täis ja saab rahulikumalt ringi vaadata. Natuke rohkem kaubamaja moodi on El Corte Inglés, mis on väidetavalt väga kuulus (enne Hispaaniat ei olnud mina mitte midagi sellest kuulnud). Mulle jäi küll selline mulje, et see on väga Tallinna/Tartu Kaubamaja moodi - müüakse erinevaid firmamärke, mis on keskmisest kallimad. Isegi toidupood oli seal ehtne kaupsi toiduosakond - kallis. Aga kuigi Granada on Hispaania mõistes ikkagi üpris väike linn, on siin päris palju erinevaid riide- ja kingepoode (nii odavamaid kui ka kallimaid). Nii et ma ei kujuta, milline olukord Madridis olla võiks.

Toidupoed on siin seinast-seina. Kui me veel hostelis elasime, siis käisime rohkem kesklinna "supermarketites", mis olid tavaliselt ülipisikesed ja kehva valikuga - saad valida kahe erineva makaronipaki vahel ja ühe õunasordi vahel. Samas nüüd elame väga heas kohas - üle tee on normaalse suurusega toidupood ja viie minuti kaugusel on suur hüpermarket, kus müüakse absoluutselt kõike. Arvutid, pesumasinad, raamatud, auto- ja ehituskaubad, riietest rääkimata. Kuigi me ei leidnud sealt tikke üles, võib-olla on see üks kaup, mis sealt puudu on. Ning asjad ei ole loogiliselt paigutatud. Ükskord otsisime suhkrut taga - ei olnud seda soola juures ega ka makaronide-riisi juures. Lõpuks tuli välja, et see oli ühe pisikese riiuli peal kommide ja või vahel. Ükskord leidsin suure pudeli läätsevedelikku, mis maksis ainult 5 eurot. Teine kord nägime jogurtileti juures keefiri! Aga see oli kallis ja tundus väga... ökoloogiline ja mahetoode olevat. Kitsepiimakeefir oli odavam ja pisikeses klaaspurgis, lehmapiimast oli jälle kallim. Puuviljade kohta ütleks ma nii palju, et valik on suhteliselt sama, mis Eestis ja hinnad ei ole ka palju odavamad. Hommikupoolikutel on tänavanurkade peal inimesed, kes müüvad erinevaid puu- ja juurvilju - sealt leiab tavaliselt odavamat kaupa kui päris poest.

Muide, kaardiga maksmisel on siin vaja esitada isikut tõendav dokument - nad kontrollivad, kas nimi kaartidel on sama ja siis saad PINi sisestada.

Lõpetuseks üks pilt kohalikust kaubast - kookosejäätis, mida müüaksegi pooliku kookospähkli sees. Ülihea ja ülimagus.