Rand ja päike ja pühapäevad

Eile otsustasime veeta päeva rannas päevitades. Granada on rannikust kuskil 60 km kaugusel, seega pidime bussiga sinna minema. Otsustasime Salobreña linna kasuks. Sõit kestis umbes tund aega, bussipeatus oli väga random kohas keset tänavat, aga turismiinfo punkti töötaja oli väga tore ja andis meile kaardi. Salobreñas on tegelikult täitsa palju vaadata, seal on vana kindlus jm, aga meie kui turistid külmalt maalt suundusime kohe randa ja jätsime linna uudistamise mõneks teiseks korraks.

Rannas oli suhteliselt vähe rahvast, ma ei tea, kas me valisime mõne vähem populaarsema linna või kohalikud ei käi eriti septembris päevitamas, aga igaljuhul oli see tore.  Liiva siin pole, selle asemel on pisikesed kivid. See on ka tore, see tähendab, et pärast saad oma rätiku ilusti puhtaks raputada. Vesi oli ka mõnus, külm, aga värskendav ja päike kuum. Mina olin muidugi loll ja ei pannud korralikult kaitsekreemi peale, seega olin õhtul punane nagu vähk. Tänaseks on õnneks taandunud see. Pildi pealt on muide näha kivi, mis on Salobreña üks atraktsioone ja see on piiriks kahe ranna vahel. 

Täna on aga pühapäev ja siin pole mitte midagi teha. Ma näen ette, kuidas pühapäevad muutuvadki siin filmi/raamatu/logelemise päevadeks. Kõik poed on suletud, mõned üksikud toidupoed on ainult lahti ja ilmselt on Alhambras väga palju turiste hetkel, sest mitte midagi muud pole teha. Ja linnas jalutada ka ei jõua koguaeg. Eks me peame jõudu koguma, et järgmisele nädalale vastu minna - siis hakkab koolis welcome week pihta ja tuleb paberimajandusega tegelema hakata. Kõigepealt peaksime otsima üles oma õppelepingud, mille juba ammu Hispaaniasse saatsime, siis peaks uurima, mis õppeaineid me täpselt võtta saame, siis peab uuesti Eestisse taotluse saatma, et me neid õppeaineid võtta saaks (sest need ained, mille põhjal praegune õppeleping tehtud on, neid ikka ei saa võtta. Miks Granada üldse pakub kevadel aineid, mida sügisel pole, see on müsteerium.) ning siis tuleb teha õppelepingu muudatus. Ilmselt peaksime ka elamisloa taotlema - olen kuulnud, et kui riigis viibida kauem kui kolm kuud, siis on seda vaja. Lisaks oleks vaja kohalikku pangakontot. Telefoninumber on õnneks juba olemas. Muide, Hispaanias pole nii, et lähed poodi ja ostad kõnekaardi stardikomplekti ja hakkad kasutama. Siin on vaja neil ID-kaardi/passi koopiat ja kõik on registreeritud, ka kõnekaardi puhul. Kuuldetavasti on see sellepärast, et Madridi metrooplahvatused pandi plahvatama mobiilidega ja just kõnekaarti kasutavate mobiilidega. Aga noh, kõnekaardi müümisega läks neil kuskil 10 minutit ja nüüd on number olemas. Kui keegi tahab seda, võib küsida, mul hetkel Eesti kõnekaarti pole kuskil sees. 

Aga üritan nüüd oma pühapäeva kuidagi mööda saata. Hasta luego!

First impressions

Ka mina alustan blogiga, kus ma loodan kirjutada palju meie põnevatest seiklustest Granadas ja postitada palju huvitavaid pilte (ilmselt on enamus neist majadest, aga kuna nad on Hispaania majad, siis on nad huvitavad).

Reis hakkas kell pool 4 öösel Tartust ja lõppes kuskil pool 1 Granada hostelis. Vahepeale jäi kolm lennureisi, millest ühe ajal sai natuke magatud ka - tulemuseks on kange kael ja selg. Esimene kokkupuude hispaanlaste heatahtlikkusest oli aga bussis lennujaamast Granadasse - väga rõõmus ja aktiivne bussijuht, kes lasi lihtsalt täiega signaali, kuna ühel poisil oli vaja takso võtta, ja nii ta lootis taksojuhtide tähelepanu võita. Teine näide hispaanlaste heatahtlikkusest: kui me oma hostelit alguses üles ei leidnud, siis küsisime abi ühelt paarilt, kes mööda läks. Nemad ei olnud ei sellest hostelist ega ka ühestki tänavast kuulnud, mis meie kaardi peal oli. Aga nad kõndisid meiega kaasa ja uurisid-puurisid kaarti, küsisid kohalike käest abi (keegi ei olnud sellest tänavast kuulnudki) ja lõpuks sattusimegi õigele tänavale.

Ja hostel ise on ka väga lahe. Meid võttis vastu üks rootslane, kes on kaks kolmandikku oma elust siin elanud, kes oli väga lahe ja abivalmis - andis meile Granada kaardi ja rääkis, mis kohad on ägedad, kus on hea elada ja kus mitte. Siin on tasuta wifi, mis ulatub ka meie tuppa (vähemalt minu arvuti puhul). Ka hommikusöök on hinna sees (või siis me sõime kellegi teise toitu). Tuba ise on muidugi hästi pisike, koos kohvritega ei mahu seal väga hästi liikuma, seal on kaks narivoodit, mis kägisevad ja värisevad iga liigutuse peale ja vannituba on ka koridori peale. Aga saame hakkama, varsti loodetavasti kolime oma korterisse sisse. Korteriotsingutega muide veetsimegi tänase hommiku, ei kujuta üldse, kas see vilja ka kandis. Homme loodame ka mõnda korterit oma silmaga kaema minna.

Siis loomulikult jalutasime linnas. Esimesed muljed: Granadas on soe: täna oli üle 30 kraadi. Ja see on ilus linn. Võib-olla on asi selles, et ma pole harjunud nii palju kivimajasid nägema, Eestis on ju palju puust tehtud maju, aga tõesti on iga maja omamoodi huvitav. Kohaliku suveriinina müüakse palju flamenkoalaseid asju: seelikud, lehvikud, rätikud. Kusjuures, tundub, et paljud neist on just lastele mõeldud.

Valgusfoorid on ka huvitavad. Kui jalakäijatele läheb tuli roheliseks, siis see mehike kõnnib. Kui roheline tuli otsa hakkab saama, hakkab mehike jooksma. Kahjuks ma videot sellest ei teinud, see oleks liiga veider ja turistilik olnud.

Granadalased eiravad s-tähte. See teeb arusaamise natuke keerulisemaks, enne pead mõtlema, kas tema jutus peaks kuskil s-tähed peituma ja alles siis saad dešifreerida. 

Tänavad on kitsad. Ja kõnniteed tihti puuduvad, need on vist ainult peatänavatel. Ja mõnikord on tänavad nii kitsad, et autod vaevu mahuvad sealt läbi. Pildi pealt peaks näha olema kui kitsas seal on ja kuidas me ennast mingisse vaateaknasse surusime, et meile otsa ei sõidetaks.

Ning toidupoodi otsisime ka väga kaua - kas me ei saanud ise juhistest aru või ei juhatatud hästi, aga me kõndisime palju. Lõpuks ühe ikka leidsime, kust saime puuvilja ja kanaviinerid - lõuna missugune! Loomulikult hostelis guugeldades leidsime, et siin samas kilomeetri raadiuses peaks olema kaks Carrefouri. Äkki järgmine kord veab rohkem.

Ja siis tulimegi koju, tegime lõunat ja puhkasime. Kell 8 olime registreerinud ennast Tapas Tourile, mis koosnes sellest, et üks mees tuli hostelisse, kogus inimesed kokku, kogus veel ühest hostelist inimesi ja siis käisime kolmas erinevas baaris. Jõime igas baaris mingit jooki, mis inglise keeles on summer wine - ta oli lahja, aga väga hea. Ja tapadest sai kõhu väga täis. Esimeses paaris sõime pintxosid, mis oli tiku otsas kanaliha, teises oli minipitsa ja kolmandas seenepirukas moosiga. Päris huvitav, kuigi kanaliha oli loomulikult kõige parem.

Ma tean, et oleks kena, kui ma siinkohal näitaks pilti tapadest, aga kuna ma unustasin neid fotografeerida, siis saate hoopis pildi kohalikust kassist, kes saaki varitses.