 |
| Rand! |
 |
| Park luikedega |
Ma olen nüüd juba nädal aega tagasi Granadas, aga ikka pole leidnud energiat, et Kanaaridest kirjutada. Ja ma ilmselt ei hakkagi väga põhjalikult kirjeldama, olen laisk, nii
Kristel kui ka
Anne on päris korralikult meie puhkusest kirjutanud. Aga seda peab küll mainima, et kes tahab Erasmusega Hispaaniasse ainult sooja pärast minna, siis Las Palmas on ilmselt õige valik - 30. detsembril oli rannas 31 kraadi!
Mida me siis tegime - logelesime, nautisime head veini ja tinto de
veranot, naersime, mängisime kaarte, kõndisime linnas ringi, tegime
lollakaid plaane... ühesõnaga tõeline puhkus! See aeg on vist esimene kord, kui ma tunnen, et mul oli päris puhkus. Päike, rand, täielik laiskus... ja siis lähed pärisellu tagasi, külma Granadasse, kus korteris pole kaks nädalat keegi olnud ja mistõttu oli seal jääkülm, külmkapp on täiesti tühi ja peab hakkama jälle tööd tegema...
 |
| Ründavad lained |
|
Ma natuke räägin meie tagasi lendamisest ka, sest seal läks ikka nii palju asju valesti... enamus vist meie enda süü tõttu. Algas kõik Las Palmasse lennujaamas - see oli lihtsalt suur saal. Ja me ei saanud aru, kuhu minna tuleb. Olid ainult väravad, kus sai pagasit ära anda, aga kuhu minna siis, kui sul ainult käsipagas on? Otsisime tükk aega Ryanairi väravat, kus töötav noormees (kes üritas meile silma teha, hispaanlased) mainis muu hulgas ka seda, et Ryanairil on täiesti suva, kui palju su kohver kaalub, peaasi, et ta mõõtmetele vastaks. Lõpuks ütles üks naine meile, et jah, me peame minema läbi väravate, et turvakontrolli jõuda. Turvakontroll läks libedalt, seekord ei otsitud mind läbi, nagu Sevillas juhtus.
 |
| Jõululaud |
Otsisime siis oma lennu väravat, nägime, et värav nr 29. Läheme sinnapoole ja näeme pikka järjekorda. Seisime natuke aega järjekorras, kuni mina mõtlema hakkasin, et wait, need inimesed ootavad ju väravas nr 28! Naersin veel natuke, et näed, oleksime vale lennu peale läinud... Ühesõnaga, tulime järjekorrast minema ja istusime maha. Aega jäi järjest vähemaks, aga meie väravasse ei tulnud keegi.. Kristel otsustas lõpuks sealtsamast järjekorrast küsida, et kuhu nemad lendavad. Ja muidugi lendasid nad Sevillasse. Trügisime siis ruttu järjekorda vahele ja saime ikka lennuki peale.
 |
| Vanalinnas |
Sevillas selgus muidugi, et vahepeal on bussihindu tõstetud - kui 2012. aastal maksis lennujaama buss 2.40, siis nüüd oli pilet 4 eurot. Täitsa uskumatu. Linnas olles ei hakanud riskima ja võtsime takso, et bussijaama jõuda. Seal tabas meid jälle väike paanika - ei leidnud piletimasinaid üles ja Alsa firma kassa oli ka kinni pandud (ei tea, kas olen maininud, aga Hispaanias on igal bussifirmal oma kassa, ei ole mingit suurt ühist kassat, kust saad ükskõik mis piletit osta). Aga siis me leidsime masinad ikka üles. Järgmine probleem seisnes selles, et me ei teadnud, mis platvormilt Granada buss läheb - ekraanid näitasid juba ammu lahkunud busside infot ja infopunkt ise oli ka kinni. Ei jäänudki muud üle, kui jalutada ühelt platvormilt teisele ja vaadata, kuhu inimesed kogunevad. Lõpuks jõudis buss kohale, aga ega minu mured sellega ei lõpenud - nimelt otsustas pileteid kontrolliv tädi, et mu "kohver" (tegelikult spordikott) on liiga suur, see ei mahu ju üles riiulile! Siis oli mul küll selline tunne, et ma tahan ainult koju sõita, miks te tekitate probleeme... läksin siis bussijuhi juurde, et küsida temalt, kas ma võin oma "kohvri" üles võtta või mitte, aga bussijuht oli liiga ametis ühe teise mehe noomimisega, kes julges oma seljakoti endaga kaasa võtta... mina lipsasin tema radari alt kuidagi minema, kuigi minu kott oli sellest seljakotist kaks korda suurem. Siiamaani olen nördinud, ma ei ole kunagi oma asju bussis ülemisele riiulile pannud ja ma ei saa aru, miks ma peaksin oma ainukese koti alla pagasiruumi panema, kui see mahub mulle sülle. Ja bussisõit ise kestis tund aega kauem kui tavaliselt, nimelt keerasime igasse ettejäävasse linna sisse, mistõttu ei saanud isegi magama jääda ja minul läks ka süda pahaks selle loksumise tõttu. Vähemalt ei olnud me koduvõtmeid ära kaotanud. Ja niimoodi lõppeski meie puhkus Kanaaridel.
Granadas pole midagi uut, ikka on külm, õppejõududel pole aimugi, millal semester lõpeb ja prügivedajatel on streik, mistõttu kõik lihtsalt viskavad oma prügi ühte suurde kuhja. Vana hea Hispaania.
Sevillas selgus muidugi, et vahepeal on bussihindu tõstetud - kui 2012. aastal maksis lennujaama buss 2.40, siis nüüd oli pilet 4 eurot. Täitsa uskumatu. Linnas olles ei hakanud riskima ja võtsime takso, et bussijaama jõuda. Seal tabas meid jälle väike paanika - ei leidnud piletimasinaid üles ja Alsa firma kassa oli ka kinni pandud (ei tea, kas olen maininud, aga Hispaanias on igal bussifirmal oma kassa, ei ole mingit suurt ühist kassat, kust saad ükskõik mis piletit osta). Aga siis me leidsime masinad ikka üles. Järgmine probleem seisnes selles, et me ei teadnud, mis platvormilt Granada buss läheb - ekraanid näitasid juba ammu lahkunud busside infot ja infopunkt ise oli ka kinni. Ei jäänudki muud üle, kui jalutada ühelt platvormilt teisele ja vaadata, kuhu inimesed kogunevad. Lõpuks jõudis buss kohale, aga ega minu mured sellega ei lõpenud - nimelt otsustas pileteid kontrolliv tädi, et mu "kohver" (tegelikult spordikott) on liiga suur, see ei mahu ju üles riiulile! Siis oli mul küll selline tunne, et ma tahan ainult koju sõita, miks te tekitate probleeme... läksin siis bussijuhi juurde, et küsida temalt, kas ma võin oma "kohvri" üles võtta või mitte, aga bussijuht oli liiga ametis ühe teise mehe noomimisega, kes julges oma seljakoti endaga kaasa võtta... mina lipsasin tema radari alt kuidagi minema, kuigi minu kott oli sellest seljakotist kaks korda suurem. Siiamaani olen nördinud, ma ei ole kunagi oma asju bussis ülemisele riiulile pannud ja ma ei saa aru, miks ma peaksin oma ainukese koti alla pagasiruumi panema, kui see mahub mulle sülle. Ja bussisõit ise kestis tund aega kauem kui tavaliselt, nimelt keerasime igasse ettejäävasse linna sisse, mistõttu ei saanud isegi magama jääda ja minul läks ka süda pahaks selle loksumise tõttu. Vähemalt ei olnud me koduvõtmeid ära kaotanud. Ja niimoodi lõppeski meie puhkus Kanaaridel. 