Kuidas Mirjam külas käis

Jaanuari viimasel nädalavahetusel tuli meile kursaõde Mirjam Barcelonast külla! Varem ei olnud mul aega, et blogi sellest kirjutada, ja nüüd loodan, et midagi olulist meelest ei lähe.

Kõik algas sellega, et vihma sadas. Ja Mirjam tuli ju lõunasse suvitama! Selline on see Granada ilm, külm ja vihmane (praegu õnneks tundub, et vihmaperiood on läbi). Üritasime korteris sooja saada ja muuhulgas avastasime, et elutoa laua all ripub väike radiaator - pole ime, et meie korterikaaslane kogu oma vaba aja elutoas laudlinasse mässitult veedab. Aga me jõudsime reedel turistid ka olla - käisime Granada teaduspargis, mis on nagu Ahhaa keskus, aga suurem ja huvitavam. Kui keegi veel mäletab, siis sügisel olime vabatahtlikud ja tutvustasime hispaania üliõpilastele õppimisvõimalusi Eestis. Ja enne jõule saime tänutäheks ühe särgi, diplomi ja kaks piletit teadusparki. Nii et nüüd kasutasime võimaluse ära. Ja teha oli seal palju - mitu maja, kõigis mitu näitust, lisaks veel vabaõhunäitus... mitu tundi läks ära. Nii et lõpuks olime päris väsinud ja koduteel pidime baaris peatuse tegema - kus Mirjam proovis Granada kurikuulsad tapased ära.

Aga ega me kõndimisega veel lõpetanud ei olnud. Laupäeval ostsime piletid Alhambrasse ja õnneks oli ilus ilm! Päike paistis ja seda pidime ära kasutama - tegime enne veel väikse tiiru linnas ja siis suundusime Alhambrasse. Kuigi ma olen seal juba korra käinud, meeldis see mulle ikka. Teisel korral panin hoopis muid asju tähele. Ja ilm oli palju ilusam! Ning inimesi oli ka vähem - saime rahulikult pilte teha. Kunagi ma tahaks Alhambras öösel ka käia, siis on kindlasti hästi ilus. Aga seda peab suvel tegema, kui soe on.

Õhtul käisime veel tapaseid söömas, kogusime veel rahvast kokku ja läksime kluppi! Ja valisime loomulikult koopaklubi, kust näeb Alhambrat, sest see on lihtsalt nii eriline. Ja miks me seda koopaklubiks kutsume? Sest mõned saalid on koobastes. Nii lihtne see ongi. Aga jah, ei taha enam eriti klubidesse minna siin, mehed on ikka liiga pealetükkivad ja ameletakse igas nurgas. Ja avastasin veel, et klubides on palju igavam olla, kui sa ei saa lauludele kaasa laulda - mul oli päris kohutav köha, mistõttu olin suurema osa ajast salliga, stiilne, ma tean.

Ja siis oli meil jäänud veel pühapäev. Üks türgi neiu, kellega eelmine õhtu baaris käisime, ütles, et pühapäeviti on meie lähedal suur turg/laat ja et võiksime seal käia. Ja läksime siis avastama. Seal müüdi kõike - riideid, puuvilju, kotte, igasugust nänni. Ja see oli hiiglaslik! Paar tundi olime seal kindlasti. Ning seal müüdi isegi firmamärke (riideid mõtlen hetkel), aga lihtsalt odavama hinnaga. Nii et sinna peab kindlasti tagasi minema.

Pärastlõuna veetsime Albaicinis ronides, vaatasime kõik ilusad vaated ja majad üle. Ning õhtul käisime veel tapaseid söömas ja vaatasime hispaaniakeelset telekat. Oli tore nädalavahetus, saime ise veel imetleda Granadat, ei usu, et väga viitsime enam Albaicini näiteks ronida. Ja kahe nädala pärast ongi äraminek. Uskumatu.