Zaragoza

Aeg on lõpetada reisikirjeldus ja rääkida Zaragozast. Kolmanda päeva ehk laupäeva hommikul tõusime ülivara, sõitsime jälle metrooga linna teise otsa, et bussi peale minna (Madridis on kaks suuremat bussijaama, seekord oli vaja kaugemast minna). Muidugi olime üliettevaatlikud ja arvestasime endale nii palju aega, et jõudsime tund aega enne bussi minekut kohale. Aga pole hullu, piletit ostes saime endale kohad 53-54, nii et kui oleks hiljem jõudnud, äkki poleks kohti olnudki. Muide, ma vist pole rääkinud, et ALSA firmaga reisides saab pileti automaadist osta, ei pea kassa järjekorras seisma. See on päris mugav ja protsess on üpris lihtne ka, ainult mõnikord on juhtunud, et see automaat ei võta sularaha vastu ja meie pangakaart talle ka ei sobi. Bussisõit oli ka sündmustevaene, seekord kestis see ainult neli tundi. Kui bussi pealt maha tulime, olime suures segaduses - me ei saanud üldse aru, kus me oleme. Uurisime nii oma väljaprinditud kaarti kui ka informatsiooni juurest haaratud päris linnakaarti, aga ei. Me nägime ikka väga segaduses välja, sest üks mööduja küsis meilt, kas me vajame abi. Tema abiga lõpuks saime enam-vähem aru, kus me asume ja jõudsime õnnelikult hostelini ka. (Väike kõrvalepõige: Madridis juhtus samalaadne asi. Seal me korra vaatasime kaarti, kui esimest korda Puerta del Solini tahtsime minna ja kohe küsis üks mees, kas me otsime Puerta del Soli ja näitas, kuhupoole see jääb ja kui meid veel kuskil ristmikutel silmas, siis vehkis kätega, et "jaajaa, see jääb sinnapoole". Nii et hispaanlased on ikka abivalmid.)

Panime asjad hostelisse ära ja ruttasime linna avastama. Ja see oli palju ilusam, kui ma ootasin, mul on väga hea meel, et me otsustasime Zaragozas ka ära käia. Plaza de Pilar on lihtsalt nii suur ja avar! Granadas minu arust nii suuri väljakuid polegi (võibolla pole ma veel avastanud muidugi). Ja seal paistis päike! Tuul oli ka päris kõva, aga kuna me polnud päikest päris kaua näinud, ei läinud see meile korda. Tegime ruttu pilte (või noh, Kristel tegi), ostsime suveniire ja sõime mingis kiirtoidurestoranis peekoniburgerit. Ja siis jooksime tagasi bussijaama, et sõita Borjasse. Nimelt peaks Borjas asuma kurikuulus restaureeritud fresko, mida näha tahtsime. Bussi peale jõudsime muidugi väga napilt, sest millegipärast arvasime, et me suudame bussijaama kiiresti kõndida.

Borja paistab kaugel

Etteruttavalt võin öelda, et me ei leidnud seda kohta üles. Tulime bussi pealt maha, nägime silte, mis juhatasid sinna kirikusse (eelnevalt internetist uurides avastasime, et see asub linnast natuke väljas). Sildid näitasid, et see on 5 km kaugusel. Noh, hakkasime kõndima. Kõndisime tükk aega, järgmine silt väitis ka, et 5 km kaugusel. Jõudsime linnapiirini, kõndisime veel tükk aega. Ja kuskil ei hakanud silma mitte ühtegi viita. Ilm läks külmaks, vahepeal tulid vihmapiisad, lisaks veel läbilõikav külm tuul... Igalpool oli tühermaa, isegi prügimäge silmasime. Ja siis võtsime vastu otsuse, et pöördume tagasi. Ei tahtnud pimedas kuskil ära eksida ega auto alla jääda. Järgmine kord. Suundusime tagasi bussijaama ja ootasime, et saaks tagasi Zaragozasse sõita. Ja neid kohalikke kuulates, kes sealt läbi astusid... ma ei tea, kas asi on selles, et mu kõrv on andaluusia aktsendiga nii ära harjunud või ma olen lihtsalt rumal, aga ma ei saanud mitte midagi aru. Mitte midagi. Nii et keeleõpingud sujuvad hästi! Buss jäi muidugi pool tundi hiljaks, sest miks mitte. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saaks hosteli köögis kuuma teed juua ja nuudleid süüa.

Järgmise päeva hommikul oli meil natuke aega, et Zaragozat veel uurida, enne kui bussiga jälle Madridi sõitsime. Ja polegi midagi muud öelda, kui et ilus linn on. Tõesti. Ilm oli jälle kahjuks natuke külmem, aga november on ka juba. Zaragozas olid isegi lehed puudelt langenud, siin Granadas nad veel püsivad. Seekord jõudsime bussijaama õigeaegselt. Bussisõitude kohta ei ole mul ka midagi öelda, elu kõige pikemad 9 tundi - ma ei jäänud magama ka. Granadasse jõudsime pärast 23 ja ruttasime koju, mis oli jääkülm - jah, kütet pole ikka sisse pandud. Aga kõikidele, kes minu pärast muretsevad - võtsin Elsa nõu kuulda ja ostsin soojapuhuri ja nüüd on minu toas normaalne temperatuur. Muidugi avastas meie korterikaaslane pärast seda, et tal on keldris radikas, mida saab kasutada. Aga it's all good, soojapuhur läks Kristeli tuppa ja nüüd me ei külmu ära.