Poodidest

Sellel nädalal vahetasin väga edukalt H&M'is ühe kleidi ümber, mistõttu tuli tuju igasugustest poodidest rääkida. Kõige huvitavam eestlaste jaoks võib-olla ongi see, et meil on siin H&M! Ja vist isegi kaks tükki, ma ise olen ainult ühes käinud. Kvaliteedi poole pealt... ei tea, mina vahetasin ühe kleidi ümber, kuna seal oli küljeõmbluses auk, samuti olen riidepuude peal näinud auklike esemeid. Mis on Eestist veel erinev, on see, et kaubamajasid kui selliseid on väga vähe. Vähemalt keskuses ja selle ümbruses on nii, et iga pood on erinevas majas - jalutad mööda tänavat, astud ühte poodi sisse, siis järgmisesse jne. Ja kui väljas juhuslikult paduvihma sajab, siis tekivad uste juurde väiksed ämbrid, kuhu inimesed oma vihmavarjud panna saavad - see on tegelikult väga mõistlik, niimoodi ei tilgu pood täis ja saab rahulikumalt ringi vaadata. Natuke rohkem kaubamaja moodi on El Corte Inglés, mis on väidetavalt väga kuulus (enne Hispaaniat ei olnud mina mitte midagi sellest kuulnud). Mulle jäi küll selline mulje, et see on väga Tallinna/Tartu Kaubamaja moodi - müüakse erinevaid firmamärke, mis on keskmisest kallimad. Isegi toidupood oli seal ehtne kaupsi toiduosakond - kallis. Aga kuigi Granada on Hispaania mõistes ikkagi üpris väike linn, on siin päris palju erinevaid riide- ja kingepoode (nii odavamaid kui ka kallimaid). Nii et ma ei kujuta, milline olukord Madridis olla võiks.

Toidupoed on siin seinast-seina. Kui me veel hostelis elasime, siis käisime rohkem kesklinna "supermarketites", mis olid tavaliselt ülipisikesed ja kehva valikuga - saad valida kahe erineva makaronipaki vahel ja ühe õunasordi vahel. Samas nüüd elame väga heas kohas - üle tee on normaalse suurusega toidupood ja viie minuti kaugusel on suur hüpermarket, kus müüakse absoluutselt kõike. Arvutid, pesumasinad, raamatud, auto- ja ehituskaubad, riietest rääkimata. Kuigi me ei leidnud sealt tikke üles, võib-olla on see üks kaup, mis sealt puudu on. Ning asjad ei ole loogiliselt paigutatud. Ükskord otsisime suhkrut taga - ei olnud seda soola juures ega ka makaronide-riisi juures. Lõpuks tuli välja, et see oli ühe pisikese riiuli peal kommide ja või vahel. Ükskord leidsin suure pudeli läätsevedelikku, mis maksis ainult 5 eurot. Teine kord nägime jogurtileti juures keefiri! Aga see oli kallis ja tundus väga... ökoloogiline ja mahetoode olevat. Kitsepiimakeefir oli odavam ja pisikeses klaaspurgis, lehmapiimast oli jälle kallim. Puuviljade kohta ütleks ma nii palju, et valik on suhteliselt sama, mis Eestis ja hinnad ei ole ka palju odavamad. Hommikupoolikutel on tänavanurkade peal inimesed, kes müüvad erinevaid puu- ja juurvilju - sealt leiab tavaliselt odavamat kaupa kui päris poest.

Muide, kaardiga maksmisel on siin vaja esitada isikut tõendav dokument - nad kontrollivad, kas nimi kaartidel on sama ja siis saad PINi sisestada.

Lõpetuseks üks pilt kohalikust kaubast - kookosejäätis, mida müüaksegi pooliku kookospähkli sees. Ülihea ja ülimagus.