Korterist

Vabandust, et pole ammu blogi kirjutanud, aga interneti puudumine takistab seda. Kooli wifi minu arvutis ka ei tööta, aga koju peaksime järgmine nädal interneti saama, nii et siis loodan jätkata regulaarsemate postitustega.

Vahepeal on tegelikult päris palju juhtunud ja oleme omajagu reisinud ka, nii et rääkida on palju. Aga mõtlesin natuke kirjeldada meie korteriotsinguid, sest need ei tahtnud alguses ikka üldse sujuda. Alguses olime hostelis plaaninud kolm päeva olla, aga lõpuks veetsime seal kuus ööd (Hostel Meridiano, soovitan väga, töötajad on väga toredad ja sõbralikud ja seal on tasuta wifi ja see on kesklinnas ka, nii et kõik põhilised vaatamisväärsused-šoppamiskohad on lühikese jalutuskäigu kaugusel).

Fakt, et Granada on kõige populaarsem Erasmuse sihtpunkt, on korteriotsingutele takistuseks. Ebaloogiline? Kohe seletan. Korteriomanikud teavad, et linnas on liikvel palju üliõpilasi. Väga paljud jäävad terveks aastaks. Ja siin ongi esimene probleem. Ma isegi ei mäleta, kui mitu korda tuldi meie juurde ja küsiti, kas me otsime korterit, et tal on üks korter, mida ta välja üürib. Aga nii pea, kui ütlesime, et tahame ainult viieks kuuks, oli kõik läbi. Inimesed jalutasid minema. Ütlen ausalt, selle peale ma Eestis ei tulnud, et meile ei taheta korterit välja üürida – mõtlesin, et käime vaatame ilusaid kortereid ja siis teeme mingi valiku, sest korteriomanikud on meeleheitel. Aga ei.

Minu jaoks tuli üllatusena ka see, et enamus kortereid on väga suured siin (ilmselt kogu Hispaanias). Tihti pakuti 4-5 magamistoaga kortereid, millele lisandub siis veel elutuba. Meie otsisime alguses kahe magamistoaga korterit, aga neid oli tõeliselt vähe või olid nad väga kallid. Nii et odavam ja lihtsam on otsida korterit suurema kambaga või vaadata neid, kus tahetakse kaaslasi.

Kust otsida korterit? Kõige alguses käisime vist vaatamas kortereid, mida üüris välja meie hosteli omanik. Korraks isegi kaalusime ühte neist, aga takistuseks sai lõpuks see, et meilt nõuti lepingu sõlmimist terveks aastaks – oleksime pidanud veebruaris ise otsima inimesi, kes seda kevadsemestril üüriksid. Aga kuna me ei osanud ette kujutada, kui raske see olema saab, ei tahtnud riskida. Seejärel proovisime internetti (juba Eestis olles kirjutasin mõnele kuulutusele, kuid sealt ei tulnud ühtegi vastust). Kõige hirmsam oli helistamine ja hispaania keeles rääkimine. Aga kuidagi saime mõned kohtumised kokku lepitud. Esimeses korteris, mida vaatamas käisime, teatati meile, et nad ikka väga tahaksid kedagi terveks aastaks. Teises korteris teatati meile, et sorri, korter on üüritud juba. Ühes korteris oli vist (ütlen vist, sest ma ei saanud tema aktsendist väga hästi aru) selline tingimus, et meile üüritakse terve korter ja kui tahame, siis otsime teisi inimesi, et üür väiksem oleks (seal oli viis magamistuba).

Seejärel otsustasime muretseda endale kohalikud kõnekaardid (et oleks odavam) ja lihtsalt minna tänavale ja lugeda kuulutusi ja helistada inimestele. Ja siin on kuulutusi tõesti igal võimalikul pinnal. Traataedade küljes, elektripostide ümber, majade seintest rääkimata. Paljud kuulutused olid aegunud ehk kui helistasime, siis öeldi meile, et vabandust, meil on kaaslane juba olemas. Aga siis ühega näkkas! Saime kohtumise kokku lepitud, suure vaevaga leidsime maja ka üles. Korter oli ilus ja meie tulevasel korterikaaslasel oli ükskõik, et me ainult viieks kuuks tahtsime jääda. Ja siis võtsime selle ära. Nii et tegelikult läks meil kolm päeva aega, et korter leida, mis võib-olla ei tundugi nii palju. Aga need kolm päeva olid väga masendavad ja stressirohked. Ja me ei saanud kohe sisse ka kolida, pidime paar päeva ootama, mistõttu tekkisid paranoiad, et korter on vahepeal kellelegi teisele välja üüritud.

Meie korteris on neli magamistuba, millest üks on lukus koguaeg (seal hoitakse ilmselt väärtuslikke asju, et mingid ida-eurooplased neid ära ei varastaks) ja kaks vannituba. Samuti on siin gaasipliit, mis tekitas naljakaid momente minu kulul – mittesuitsetajana ei oska ma välgumasinaid kasutada. Aga õnneks on siin tikutoos ka olemas, nii et saan hakkama. Lisaks kõigele oli vajalik ka õppetund sellest, kuidas ust lahti keerata – see on keerulise süsteemiga! Õigel hetkel peab ust tõmbama ja võtit lükkama... Korterikaaslane sai südamest naerda, kui me üritasime sellele pihta saada. Korterikaaslase nimi muide on Sergio. Ta räägib andaluusia aktsendiga, mis ei tunnista s-ide olemasolu. Aga ma hakkan juba vaikselt sellega ära harjuma. Ja ta vanemad (nagu ma täna teada sain) teevad ise veini, nii et varsti saame vist koduveini! Korteri miinusteks on natuke kõrgem üür, kui me alguses plaanisime, ja see, et ta on kesklinnast kaugel. Sinna läheb 40 minutit kõndides aega (ja see ei ole rahulik jalutuskäik). Granada kõige legendaarsem ööklubi on hoopis linna teises otsas (kõik mainivad seda, kui küsime, kus on hea koht tantsimiseks). Koolist on ta kuskil 20-25 minuti kaugusel, nii et vähemalt see on hea.