Kuna täna on meil Granadas natuke jahe ja vihmane ilm, mõtlesin meenutada ühte jalutuskäiku paar nädalat tagasi, kui ilmad veel kuumad olid. Nimelt otsustasime avastada Albaicíni linnaosa. Ei tea, kas valisime lihtsalt oktoobri kõige kuumema päeva või oli asi selles, et pidime mööda munakivitänavaid ronima, aga üsna varsti olime väsinud. Albaicín on vana linnaosa, mistõttu on seal palju kitsaid tänavaid, mis muudavad iga käänaku taga nime (seepärast eksisime mitmeid kordi ära). Mõned tänavad on lihtsalt pikad trepid. Ronimist ühesõnaga oli palju.
Me suundusime kahte erinevasse vaatepunkti (turistidele mõeldud kohad ilusa vaatega, ei suutnud praegu paremat tõlget välja mõelda). Ühes nendest avastasin, et me olime tollel hetkel 773 m kõrgusel merepinnast. Ehk üle kahe korra kõrgemal kui Eesti. Äkki sellepärast olimegi väsinud, väidetavalt läheb kõrgemal õhk hõredamaks ja on vähem hapnikku, kes teab. Aga meie kõrguste vallutused ei lõppenud seal. Sest me nägime treppi, mis kulges läbi kõrbenud maastiku ülespoole ja loomulikult pidime me sinna minema. See trepp viis mustlaste elukohtadeni, kus inimesed elavad tõesti väga lihtsalt - mäe sees on konkreetselt koopad, kus siis on eluruumid, kassipojad jooksevad vabalt ringi, pesu kuivab kivide peal, õue peal on surnud kanad.. Aga noh, vaade oli ilus, nagu igalt poolt Albaicínist.
Ma tahaks kunagi kirjutada ka Hispaania bürokraatiast, sest kõik liigub siin väga aeglaselt. Internetti pidime nt kuu aega ootama. Ja isegi, kui lõpuks tuli töömees internetiliini paigaldama, ei võtnud ta ruuterit kaasa. See tuli kulleriga (ja mitte sellel päeval, mil lubatud oli, vaid hiljem). Ma ei mõista, kui raske on lihtsalt ruuter kotti pista. Aga pole hullu, praegu on kõik korras. Kunagi tulevad blogipostitused ka elamisloa ja õppelepingu kohta, aga nendest ma ei tahaks enne kirjutada, kui asjad korras on. Mis võib muidugi siin tähendada, et võib-olla detsembris.Ja kunagi tuleb veel postitus Sevillast. Ja rohkem me reisimas pole käinud. Me tahaks minna Madridi kunagi, sest see on ikkagi pealinn, aga kes teab, millal see juhtub. Ja kes veel ei tea, siis jõulud ja aastavahetuse veedame Kanaaridel! Selle positiivse uudisega lõpetangi.
Me suundusime kahte erinevasse vaatepunkti (turistidele mõeldud kohad ilusa vaatega, ei suutnud praegu paremat tõlget välja mõelda). Ühes nendest avastasin, et me olime tollel hetkel 773 m kõrgusel merepinnast. Ehk üle kahe korra kõrgemal kui Eesti. Äkki sellepärast olimegi väsinud, väidetavalt läheb kõrgemal õhk hõredamaks ja on vähem hapnikku, kes teab. Aga meie kõrguste vallutused ei lõppenud seal. Sest me nägime treppi, mis kulges läbi kõrbenud maastiku ülespoole ja loomulikult pidime me sinna minema. See trepp viis mustlaste elukohtadeni, kus inimesed elavad tõesti väga lihtsalt - mäe sees on konkreetselt koopad, kus siis on eluruumid, kassipojad jooksevad vabalt ringi, pesu kuivab kivide peal, õue peal on surnud kanad.. Aga noh, vaade oli ilus, nagu igalt poolt Albaicínist. 
Ma tahaks kunagi kirjutada ka Hispaania bürokraatiast, sest kõik liigub siin väga aeglaselt. Internetti pidime nt kuu aega ootama. Ja isegi, kui lõpuks tuli töömees internetiliini paigaldama, ei võtnud ta ruuterit kaasa. See tuli kulleriga (ja mitte sellel päeval, mil lubatud oli, vaid hiljem). Ma ei mõista, kui raske on lihtsalt ruuter kotti pista. Aga pole hullu, praegu on kõik korras. Kunagi tulevad blogipostitused ka elamisloa ja õppelepingu kohta, aga nendest ma ei tahaks enne kirjutada, kui asjad korras on. Mis võib muidugi siin tähendada, et võib-olla detsembris.Ja kunagi tuleb veel postitus Sevillast. Ja rohkem me reisimas pole käinud. Me tahaks minna Madridi kunagi, sest see on ikkagi pealinn, aga kes teab, millal see juhtub. Ja kes veel ei tea, siis jõulud ja aastavahetuse veedame Kanaaridel! Selle positiivse uudisega lõpetangi.
No comments:
Post a Comment