Córdoba ja Gibraltar

Kuigi Kristel (blogi siin) on juba nendest reisidest põhjalikult rääkinud, mõtlesin, et mainin ka paar sõna ja näitan pilte. Reisima läksime AEGEE nimelise organisatsiooniga, mis tegelebki põhiliselt reiside korraldamisega. Hea asi nende juures on see, et reisid on suhteliselt odavad. Halb... reisid hakkavad kell 8 hommikul linna teises otsas. Ehk me pidime 7.15 hiljemalt enda juurest astuma hakkama. Lisaks sellele on siiamaani väga palju inimesi kaasas olnud – Córdobas oli kaks bussitäit inimesi, Gibraltaril juba neli. Bussis antakse igale inimesele vastava linna kaart ja informatsiooni linna ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta – Córdoba puhul oli nt ilmselgelt Wikipediast kopeeritud tekst, isegi viite numbreid ei olnud ära kustutatud. Ja struktuur näeb ise selline välja, et on võimalik valida, kas tahad käia 200 inimesega linnas ja üritada kuulata giidi juttu või ise ringi jalutada. Ja kui reisi hinna sees on mõne katedraali vm külastus sees, siis see on „kohustuslik“ ja selleks ajaks peaks kohale ilmuma. Aga põhimõtteliselt antakse vabad käed, peaasi, et õigeks ajaks bussi peal oled. Mis on muidugi ka... frustreeriv. Enne, kui kuskile läksime, loeti sõnad peale, et see kell pead kindlasti bussis olema, igalpool lehtede peal on kirjas, et see kell sõidame minema, kes kohal pole, jääb maha. Ja siis jäävad giidid/reisisaatjad ise 20 minutit hiljaks. Nii et jah, double standards.

Córdoba on ilus ja armas linnake ja seal voolab Guidalquiviri jõgi. Hispaania keele grammatika tundidest on mul meelde jäänud, et see on eriti suur ja tähtis jõgi (mäletan, kuidas me Melitoniga ükskord poomismängu mängisime ja vastuseks oli selle jõe nimi, aga keegi ei arvanud seda ära, ja Meliton oli meis pettunud), aga välja näeb ta suht rahulik ja roheline. Ilmselt kõige kuulsam ehitis siin on mezquita, aga mulle jättis suurema mulje Alc´azar. Sealt avaneb tornist ilus vaade Córdobale ja aiad on lihtsalt ilusad. Purskkaevud, basseinid, õitsevad lillepeenrad... Väga mõnus ja rahulik. Lõunat sõime väga ehtsas tänavarestoranis, kus kelner armastas juttu rääkida ja soovitas ise toitu ja palus lõpuks Kristelil ka tõlgiks olla. Söögiks valisin mina tortilla de patatas, mis oli hea, aga noh, kuna see on põhimõtteliselt omlett kartuliga, siis on väga keeruline seda ära rikkuda.

Gibraltarile minek oli palju põnevam. Me olime eelnevalt ka Granadas paduvihma käes kannatanud (mis muide oli väidetavalt esimene terve suve jooksul) ja ka reisi hommikul hakkas vihma sadama, mis tee peal arenes tõeliseks maruks. Aga õnneks see Gibraltarile jõudes vaibus ning seal oli lihtsalt pilves. Alustasime oma päeva passikontrolliga, mis oli küll suht mõttetu – möödusime lahtise passiga piirivalvest, kes kiiresti pilgu peale heitis. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga näha, kas me kuulume ikka Euroopa Liitu või mitte. Linna kõndides ületasime muuhulgas ka lennukite maandumisraja – ilmselgelt kasutatakse kõik võimalik ruum ära. Päev jätkus väikse möödapanekuga – jalutasime mööda rannajoont, kui järsku avastasime, et meie ees seisab tunnel läbi mäe, kuhu jalakäijatel on keelatud minna. Ja kuna mina ei tahtnud väga autotee peal pimedas kõndida, siis pidime tagasi minema. Ei pea vist mainima, et päeva lõpuks olid jalad väga väsinud. Aga noh, seejärel suundusime köisraudtee juurde, et sõita mäe otsa ning imetleda vaadet ja ahve. Teel me eksisime muidugi mitu korda ära, sest Gibraltaril ei ole väga palju normaalseid tänavasilte – nad armastavad panna igale majale oma nime, aga sellest pole turistidele väga kasu, sest kaardi peal on ainult tänavad märgitud. Köisraudtee oli ka natuke hirmuäratav, aga jõudsime õnnelikult pärale. Ja see oli seda väärt – vaade oli muidugi imekena, nagu arvata oli. Aga seal olid ahvid! Nad käivad seal päris vabalt ringi, ei ole kuskil puuris. Ja nad on imearmsad! Ausõna, mu Gibraltari pildikaust on ahvipilte täis. Pärast vaatasime poodides ringi, sest väidetavalt on Gibraltar šoppajate paradiis, sest neil pole käibemaksu vm, aga ei. Näiteks maksis üks kleit seal 45 naela, mille Hispaanias saab 39 euroga kätte. Alkohol oli küll veidi odavam, aga ei hakanud seda ostma. Lõunaks sõime seekord chicken curryt, mis oli väga hea. Ja kelner rääkis väga mõnusa briti aktsendiga, kõrv lausa puhkas – Hispaanias kuuleb väga harva nii head inglise keelt (ja enamustel kordadel on siis tegu erasmuslastega Suurbritanniast).

Ja nüüd ongi kiirelt kaks reisi kokku võetud. Muide, andke andeks, kui mu eesti keel natuke kummaline tundub – seda kirjutades oli mul tunne, et mõned lausekonstruktsioonid on veidrad. Siin olemine mõjub mu eesti keele oskusele – üks päev arvasin ma, et „pidu viskama“ on täiesti aktsepteeritav väljend. Aga loodame, et vähemalt mu hispaania keel areneb.