Esimesel päeval oli ilm ilus, mistõttu käis telgist läbi päris palju inimesi. Kristelil oli hommikune vahetus, minul õhtune. Alguses oli hirmus küll inimestega rääkida ja kokutasin päris palju, aga õhtu edenedes arenes ka minu hispaania keel edasi. Sain rääkida kohalike hispaanlastega Eesti alkoholi hindadest (mulle väideti, et Islandil maksab pudel rummi 40 eurot!) ning sain ka komplimendi oma hispaania keele oskuse üle (!), mida ma kohe agaralt ümber hakkasin lükkama, sest noh, ega eestlased ei oska ju komplimenti vastu võtta. Aga teine päev algas halvemini - terve hommiku sadas paduvihma ja meie pidime põhimõtteliselt kogu päeva väljas külma käes istuma, kuna telk oli lahtine (ette rutates ütlen, et kontidest külma välja saada, tegime kodus pärast ise hõõgveini. Päris õige maitsega see ei olnud, aga parem kui mitte midagi). Ja inimesi oli ülivähe. Aga voldikuid jagasime ikka agaralt. Lõpupoole oli juba kõigil suhteliselt ükskõik - osad vabatahtlikud mängisid keset telki ringmänge, ürituse peakorraldaja tuli juttu rääkima ja haaras taskust kaardipaki välja ning hakkas trikke tegema... väga hispaanialik. Aga kokkuvõttes on mul hea meel, et osa võtsin - keelepraktika seisukohast oli see väga kasulik ja inimesed olid väga toredad.
Saturday, October 27, 2012
International week
Esimesel päeval oli ilm ilus, mistõttu käis telgist läbi päris palju inimesi. Kristelil oli hommikune vahetus, minul õhtune. Alguses oli hirmus küll inimestega rääkida ja kokutasin päris palju, aga õhtu edenedes arenes ka minu hispaania keel edasi. Sain rääkida kohalike hispaanlastega Eesti alkoholi hindadest (mulle väideti, et Islandil maksab pudel rummi 40 eurot!) ning sain ka komplimendi oma hispaania keele oskuse üle (!), mida ma kohe agaralt ümber hakkasin lükkama, sest noh, ega eestlased ei oska ju komplimenti vastu võtta. Aga teine päev algas halvemini - terve hommiku sadas paduvihma ja meie pidime põhimõtteliselt kogu päeva väljas külma käes istuma, kuna telk oli lahtine (ette rutates ütlen, et kontidest külma välja saada, tegime kodus pärast ise hõõgveini. Päris õige maitsega see ei olnud, aga parem kui mitte midagi). Ja inimesi oli ülivähe. Aga voldikuid jagasime ikka agaralt. Lõpupoole oli juba kõigil suhteliselt ükskõik - osad vabatahtlikud mängisid keset telki ringmänge, ürituse peakorraldaja tuli juttu rääkima ja haaras taskust kaardipaki välja ning hakkas trikke tegema... väga hispaanialik. Aga kokkuvõttes on mul hea meel, et osa võtsin - keelepraktika seisukohast oli see väga kasulik ja inimesed olid väga toredad.
Saturday, October 20, 2012
Albaicín
Kuna täna on meil Granadas natuke jahe ja vihmane ilm, mõtlesin meenutada ühte jalutuskäiku paar nädalat tagasi, kui ilmad veel kuumad olid. Nimelt otsustasime avastada Albaicíni linnaosa. Ei tea, kas valisime lihtsalt oktoobri kõige kuumema päeva või oli asi selles, et pidime mööda munakivitänavaid ronima, aga üsna varsti olime väsinud. Albaicín on vana linnaosa, mistõttu on seal palju kitsaid tänavaid, mis muudavad iga käänaku taga nime (seepärast eksisime mitmeid kordi ära). Mõned tänavad on lihtsalt pikad trepid. Ronimist ühesõnaga oli palju.
Me suundusime kahte erinevasse vaatepunkti (turistidele mõeldud kohad ilusa vaatega, ei suutnud praegu paremat tõlget välja mõelda). Ühes nendest avastasin, et me olime tollel hetkel 773 m kõrgusel merepinnast. Ehk üle kahe korra kõrgemal kui Eesti. Äkki sellepärast olimegi väsinud, väidetavalt läheb kõrgemal õhk hõredamaks ja on vähem hapnikku, kes teab. Aga meie kõrguste vallutused ei lõppenud seal. Sest me nägime treppi, mis kulges läbi kõrbenud maastiku ülespoole ja loomulikult pidime me sinna minema. See trepp viis mustlaste elukohtadeni, kus inimesed elavad tõesti väga lihtsalt - mäe sees on konkreetselt koopad, kus siis on eluruumid, kassipojad jooksevad vabalt ringi, pesu kuivab kivide peal, õue peal on surnud kanad.. Aga noh, vaade oli ilus, nagu igalt poolt Albaicínist.
Ma tahaks kunagi kirjutada ka Hispaania bürokraatiast, sest kõik liigub siin väga aeglaselt. Internetti pidime nt kuu aega ootama. Ja isegi, kui lõpuks tuli töömees internetiliini paigaldama, ei võtnud ta ruuterit kaasa. See tuli kulleriga (ja mitte sellel päeval, mil lubatud oli, vaid hiljem). Ma ei mõista, kui raske on lihtsalt ruuter kotti pista. Aga pole hullu, praegu on kõik korras. Kunagi tulevad blogipostitused ka elamisloa ja õppelepingu kohta, aga nendest ma ei tahaks enne kirjutada, kui asjad korras on. Mis võib muidugi siin tähendada, et võib-olla detsembris.Ja kunagi tuleb veel postitus Sevillast. Ja rohkem me reisimas pole käinud. Me tahaks minna Madridi kunagi, sest see on ikkagi pealinn, aga kes teab, millal see juhtub. Ja kes veel ei tea, siis jõulud ja aastavahetuse veedame Kanaaridel! Selle positiivse uudisega lõpetangi.
Wednesday, October 10, 2012
Córdoba ja Gibraltar
Kuigi Kristel (blogi siin) on juba
nendest reisidest põhjalikult rääkinud, mõtlesin, et mainin ka
paar sõna ja näitan pilte. Reisima läksime AEGEE nimelise
organisatsiooniga, mis tegelebki põhiliselt reiside korraldamisega.
Hea asi nende juures on see, et reisid on suhteliselt odavad. Halb...
reisid hakkavad kell 8 hommikul linna teises otsas. Ehk me pidime
7.15 hiljemalt enda juurest astuma hakkama. Lisaks sellele on
siiamaani väga palju inimesi kaasas olnud – Córdobas oli kaks
bussitäit inimesi, Gibraltaril juba neli. Bussis antakse igale
inimesele vastava linna kaart ja informatsiooni linna ajaloo ja
vaatamisväärsuste kohta – Córdoba puhul oli nt ilmselgelt
Wikipediast kopeeritud tekst, isegi viite numbreid ei olnud ära
kustutatud. Ja struktuur näeb ise selline välja, et on võimalik
valida, kas tahad käia 200 inimesega linnas ja üritada kuulata
giidi juttu või ise ringi jalutada. Ja kui reisi hinna sees on mõne
katedraali vm külastus sees, siis see on „kohustuslik“ ja
selleks ajaks peaks kohale ilmuma. Aga põhimõtteliselt antakse
vabad käed, peaasi, et õigeks ajaks bussi peal oled. Mis on muidugi
ka... frustreeriv. Enne, kui kuskile läksime, loeti sõnad peale, et
see kell pead kindlasti bussis olema, igalpool lehtede peal on
kirjas, et see kell sõidame minema, kes kohal pole, jääb maha. Ja
siis jäävad giidid/reisisaatjad ise 20 minutit hiljaks. Nii et jah,
double standards.
![](https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGIGPCKQTUQIwjf64YmiDc9_qqMbnILA1ZNbCuIIC3O48YYdlsZpt8pP-l1Mbag7d94Dmm_Jot-pEjpI79PkULN9KQOfBW5wbZCS-axHfMcLXi46xNg-VEK_47i-Je3kltxIt2uyzSbzc/s320/P9290193.JPG)
![](https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfAbko_kmZAXBS1ECJflzaGJNexvYrILjyhBp3ysZTHlWhaEjGIiaKmEAtvjIlNScXoFWYaPST4qwkmso62t6fZBgukRj21VP83UrNI1rHufhPzhahgXVDLvlWosPsuty1gkm0dswPxUM/s320/P9290187.JPG)
Gibraltarile minek
oli palju põnevam. Me olime eelnevalt ka Granadas paduvihma käes
kannatanud (mis muide oli väidetavalt esimene terve suve jooksul) ja
ka reisi hommikul hakkas vihma sadama, mis tee peal arenes tõeliseks
maruks. Aga õnneks see Gibraltarile jõudes vaibus ning seal oli
lihtsalt pilves. Alustasime oma päeva passikontrolliga, mis oli küll
suht mõttetu – möödusime lahtise passiga piirivalvest, kes
kiiresti pilgu peale heitis. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga
näha, kas me kuulume ikka Euroopa Liitu või mitte. Linna kõndides
ületasime muuhulgas ka lennukite maandumisraja – ilmselgelt
kasutatakse kõik võimalik ruum ära. Päev jätkus väikse
möödapanekuga – jalutasime mööda rannajoont, kui järsku
avastasime, et meie ees seisab tunnel läbi mäe, kuhu jalakäijatel
on keelatud minna. Ja kuna mina ei tahtnud väga autotee peal pimedas
kõndida, siis pidime tagasi minema. Ei pea vist mainima, et päeva
lõpuks olid jalad väga väsinud. Aga noh, seejärel suundusime
köisraudtee juurde, et sõita mäe otsa ning imetleda vaadet ja
ahve. Teel me eksisime muidugi mitu korda ära, sest Gibraltaril ei
ole väga palju normaalseid tänavasilte – nad armastavad panna
igale majale oma nime, aga sellest pole turistidele väga kasu, sest
kaardi peal on ainult tänavad märgitud. Köisraudtee oli ka natuke
hirmuäratav, aga jõudsime õnnelikult pärale. Ja see oli seda
väärt – vaade oli muidugi imekena, nagu arvata oli. Aga seal olid
ahvid! Nad käivad seal päris vabalt ringi, ei ole kuskil puuris. Ja
nad on imearmsad! Ausõna, mu Gibraltari pildikaust on ahvipilte
täis. Pärast vaatasime poodides ringi, sest väidetavalt on
Gibraltar šoppajate paradiis, sest neil pole käibemaksu vm, aga ei.
Näiteks maksis üks kleit seal 45 naela, mille Hispaanias saab 39
euroga kätte. Alkohol oli küll veidi odavam, aga ei hakanud seda
ostma. Lõunaks sõime seekord chicken curryt, mis oli väga hea. Ja
kelner rääkis väga mõnusa briti aktsendiga, kõrv lausa puhkas –
Hispaanias kuuleb väga harva nii head inglise keelt (ja enamustel
kordadel on siis tegu erasmuslastega Suurbritanniast).
Córdoba on ilus ja armas linnake ja
seal voolab Guidalquiviri jõgi. Hispaania keele grammatika tundidest
on mul meelde jäänud, et see on eriti suur ja tähtis jõgi
(mäletan, kuidas me Melitoniga ükskord poomismängu mängisime ja
vastuseks oli selle jõe nimi, aga keegi ei arvanud seda ära, ja
Meliton oli meis pettunud), aga välja näeb ta suht rahulik ja
roheline. Ilmselt kõige kuulsam ehitis siin on mezquita, aga
mulle jättis suurema mulje Alc´azar. Sealt avaneb tornist ilus
vaade Córdobale ja aiad on lihtsalt ilusad. Purskkaevud, basseinid,
õitsevad lillepeenrad... Väga mõnus ja rahulik. Lõunat sõime
väga ehtsas tänavarestoranis, kus kelner armastas juttu rääkida
ja soovitas ise toitu ja palus lõpuks Kristelil ka tõlgiks olla.
Söögiks valisin mina tortilla de patatas,
mis oli hea, aga noh, kuna see on põhimõtteliselt omlett kartuliga,
siis on väga keeruline seda ära rikkuda.
Ja
nüüd ongi kiirelt kaks reisi kokku võetud. Muide, andke andeks,
kui mu eesti keel natuke kummaline tundub – seda kirjutades oli mul
tunne, et mõned lausekonstruktsioonid on veidrad. Siin olemine mõjub
mu eesti keele oskusele – üks päev arvasin ma, et „pidu
viskama“ on täiesti aktsepteeritav väljend. Aga loodame, et
vähemalt mu hispaania keel areneb.
Friday, October 5, 2012
Korterist
Vabandust,
et pole ammu blogi kirjutanud, aga interneti puudumine takistab seda. Kooli wifi minu arvutis ka ei tööta, aga koju peaksime järgmine
nädal interneti saama, nii et siis loodan jätkata regulaarsemate
postitustega.
Vahepeal
on tegelikult päris palju juhtunud ja oleme omajagu reisinud ka, nii
et rääkida on palju. Aga mõtlesin natuke kirjeldada meie
korteriotsinguid, sest need ei tahtnud alguses ikka üldse sujuda.
Alguses olime hostelis plaaninud kolm päeva olla, aga lõpuks
veetsime seal kuus ööd (Hostel Meridiano, soovitan väga, töötajad
on väga toredad ja sõbralikud ja seal on tasuta wifi ja see on
kesklinnas ka, nii et kõik põhilised
vaatamisväärsused-šoppamiskohad on lühikese jalutuskäigu
kaugusel).
Fakt, et
Granada on kõige populaarsem Erasmuse sihtpunkt, on
korteriotsingutele takistuseks. Ebaloogiline? Kohe seletan.
Korteriomanikud teavad, et linnas on liikvel palju üliõpilasi. Väga
paljud jäävad terveks aastaks. Ja siin ongi esimene probleem. Ma
isegi ei mäleta, kui mitu korda tuldi meie juurde ja küsiti, kas me
otsime korterit, et tal on üks korter, mida ta välja üürib. Aga
nii pea, kui ütlesime, et tahame ainult viieks kuuks, oli kõik
läbi. Inimesed jalutasid minema. Ütlen ausalt, selle peale ma
Eestis ei tulnud, et meile ei taheta korterit välja üürida –
mõtlesin, et käime vaatame ilusaid kortereid ja siis teeme mingi
valiku, sest korteriomanikud on meeleheitel. Aga ei.
Kust
otsida korterit? Kõige alguses käisime vist vaatamas kortereid,
mida üüris välja meie hosteli omanik. Korraks isegi kaalusime ühte
neist, aga takistuseks sai lõpuks see, et meilt nõuti lepingu
sõlmimist terveks aastaks – oleksime pidanud veebruaris ise otsima
inimesi, kes seda kevadsemestril üüriksid. Aga kuna me ei osanud
ette kujutada, kui raske see olema saab, ei tahtnud riskida. Seejärel
proovisime internetti (juba Eestis olles kirjutasin mõnele
kuulutusele, kuid sealt ei tulnud ühtegi vastust). Kõige hirmsam
oli helistamine ja hispaania keeles rääkimine. Aga kuidagi saime
mõned kohtumised kokku lepitud. Esimeses korteris, mida vaatamas
käisime, teatati meile, et nad ikka väga tahaksid kedagi terveks
aastaks. Teises korteris teatati meile, et sorri, korter on üüritud
juba. Ühes korteris oli vist (ütlen vist, sest ma ei saanud tema
aktsendist väga hästi aru) selline tingimus, et meile üüritakse
terve korter ja kui tahame, siis otsime teisi inimesi, et üür
väiksem oleks (seal oli viis magamistuba).
Seejärel
otsustasime muretseda endale kohalikud kõnekaardid (et oleks odavam)
ja lihtsalt minna tänavale ja lugeda kuulutusi ja helistada
inimestele. Ja siin on kuulutusi tõesti igal võimalikul pinnal.
Traataedade küljes, elektripostide ümber, majade seintest
rääkimata. Paljud kuulutused olid aegunud ehk kui helistasime, siis
öeldi meile, et vabandust, meil on kaaslane juba olemas. Aga siis
ühega näkkas! Saime kohtumise kokku lepitud, suure vaevaga leidsime
maja ka üles. Korter oli ilus ja meie tulevasel korterikaaslasel oli
ükskõik, et me ainult viieks kuuks tahtsime jääda. Ja siis
võtsime selle ära. Nii et tegelikult läks meil kolm päeva aega,
et korter leida, mis võib-olla ei tundugi nii palju. Aga need kolm
päeva olid väga masendavad ja stressirohked. Ja me ei saanud kohe
sisse ka kolida, pidime paar päeva ootama, mistõttu tekkisid
paranoiad, et korter on vahepeal kellelegi teisele välja üüritud.
Subscribe to:
Posts (Atom)