International week

Sellel nädalal näitasime üles harukordset aktiivsust ja olime vabatahtlikud. Ürituseks oli "International week", kus tutvustati praegustele/tulevastele üliõpilasele erinevaid edasiõppimisvõimalusi ja meie ülesanne oli siis tutvustada erinevaid riike ja julgustada hispaanlasi välismaale õppima minna. Enamus vabatahtlikke olid hispaanlased, kes olid kuskil välismaal õppinud, nii et meie olime ühed vähestest päris välismaalastest. Ja miks me seda tegime? Miks mitte, oleks kõige lihtsam vastus. Aga tegelikult mõtlesin ma juba Eestis, et üritan siin olles võimalikult aktiivne olla ja asjadest osa võtta, sest mul pole mitte mingit mõtet olla Hispaanias ja koguaeg kodus istuda. Ja pealegi peaksime me saama pluusi ja sertifikaadi, et võtsime sellisest üritusest osa.

Korraldus oli väga hispaanialik. 17. oktoobril tuli kiri, et kui te tahaksite osaleda selle üritusel, siis vastake enne 18ndat oktoobrit. Nii et inimestel jäi päris vähe aega otsustamiseks. Õnneks oli Tartu Ülikool igasuguseid materjale ja voldikuid saatnud, nii et me ei pidanud päris tühjade kätega sinna minema. Ise otsisime internetist ilusaid pilte ja panime slideshow taustaks käima. Telgi üles leidmisega läks ka muidugi tükk aega. Ehk siis me ei teadnud, kus me täpselt kohtuma peame, aga mõtlesime, et küsime ülikoolist üle. Aga seal tundus, et mitte keegi pole kuulnudki, et mingi üritus kuskil toimub. Hakkas juba väike meeleheide tekkima, aga õnneks kuulis meie probleemist üks õpilane, kes siis meid õigesse kohta juhatas.  Meie koht oli Soome ja USA vahel - mitte just kõige parem, sest väga paljud tahtsid USA kohta küsida ja Soome on Eestiga tegelikult väga sarnane. Kõik asjad, mis on Eestis, on ka Soomes - lumi, aastaajad, saunad jm. Aga inimesed olid toredad ja saime Eestist ka ikka rääkida, nii et kõik laabus.

Esimesel päeval oli ilm ilus, mistõttu käis telgist läbi päris palju inimesi. Kristelil oli hommikune vahetus, minul õhtune. Alguses oli hirmus küll inimestega rääkida ja kokutasin päris palju, aga õhtu edenedes arenes ka minu hispaania keel edasi. Sain rääkida kohalike hispaanlastega Eesti alkoholi hindadest (mulle väideti, et Islandil maksab pudel rummi 40 eurot!) ning sain ka komplimendi oma hispaania keele oskuse üle (!), mida ma kohe agaralt ümber hakkasin lükkama, sest noh, ega eestlased ei oska ju komplimenti vastu võtta. Aga teine päev algas halvemini - terve hommiku sadas paduvihma ja meie pidime põhimõtteliselt kogu päeva väljas külma käes istuma, kuna telk oli lahtine (ette rutates ütlen, et kontidest külma välja saada, tegime kodus pärast ise hõõgveini. Päris õige maitsega see ei olnud, aga parem kui mitte midagi). Ja inimesi oli ülivähe. Aga voldikuid jagasime ikka agaralt. Lõpupoole oli juba kõigil suhteliselt ükskõik - osad vabatahtlikud mängisid keset telki ringmänge, ürituse peakorraldaja tuli juttu rääkima ja haaras taskust kaardipaki välja ning hakkas trikke tegema... väga hispaanialik. Aga kokkuvõttes on mul hea meel, et osa võtsin - keelepraktika seisukohast oli see väga kasulik ja inimesed olid väga toredad.

Albaicín

Kuna täna on meil Granadas natuke jahe ja vihmane ilm, mõtlesin meenutada ühte jalutuskäiku paar nädalat tagasi, kui ilmad veel kuumad olid. Nimelt otsustasime avastada Albaicíni linnaosa. Ei tea, kas valisime lihtsalt oktoobri kõige kuumema päeva või oli asi selles, et pidime mööda munakivitänavaid ronima, aga üsna varsti olime väsinud. Albaicín on vana linnaosa, mistõttu on seal palju kitsaid tänavaid, mis muudavad iga käänaku taga nime (seepärast eksisime mitmeid kordi ära). Mõned tänavad on lihtsalt pikad trepid. Ronimist ühesõnaga oli palju.

Me suundusime kahte erinevasse vaatepunkti (turistidele mõeldud kohad ilusa vaatega, ei suutnud praegu paremat tõlget välja mõelda). Ühes nendest avastasin, et me olime tollel hetkel 773 m kõrgusel merepinnast. Ehk üle kahe korra kõrgemal kui Eesti. Äkki sellepärast olimegi väsinud, väidetavalt läheb kõrgemal õhk hõredamaks ja on vähem hapnikku, kes teab. Aga meie kõrguste vallutused ei lõppenud seal. Sest me nägime treppi, mis kulges läbi kõrbenud maastiku ülespoole ja loomulikult pidime me sinna minema. See trepp viis mustlaste elukohtadeni, kus inimesed elavad tõesti väga lihtsalt - mäe sees on konkreetselt koopad, kus siis on eluruumid, kassipojad jooksevad vabalt ringi, pesu kuivab kivide peal, õue peal on surnud kanad.. Aga noh, vaade oli ilus, nagu igalt poolt Albaicínist.

Ma tahaks kunagi kirjutada ka Hispaania bürokraatiast, sest kõik liigub siin väga aeglaselt. Internetti pidime nt kuu aega ootama. Ja isegi, kui lõpuks tuli töömees internetiliini paigaldama, ei võtnud ta ruuterit kaasa. See tuli kulleriga (ja mitte sellel päeval, mil lubatud oli, vaid hiljem). Ma ei mõista, kui raske on lihtsalt ruuter kotti pista. Aga pole hullu, praegu on kõik korras. Kunagi tulevad blogipostitused ka elamisloa ja õppelepingu kohta, aga nendest ma ei tahaks enne kirjutada, kui asjad korras on. Mis võib muidugi siin tähendada, et võib-olla detsembris.Ja kunagi tuleb veel postitus Sevillast. Ja rohkem me reisimas pole käinud. Me tahaks minna Madridi kunagi, sest see on ikkagi pealinn, aga kes teab, millal see juhtub. Ja kes veel ei tea, siis jõulud ja aastavahetuse veedame Kanaaridel! Selle positiivse uudisega lõpetangi.

Córdoba ja Gibraltar

Kuigi Kristel (blogi siin) on juba nendest reisidest põhjalikult rääkinud, mõtlesin, et mainin ka paar sõna ja näitan pilte. Reisima läksime AEGEE nimelise organisatsiooniga, mis tegelebki põhiliselt reiside korraldamisega. Hea asi nende juures on see, et reisid on suhteliselt odavad. Halb... reisid hakkavad kell 8 hommikul linna teises otsas. Ehk me pidime 7.15 hiljemalt enda juurest astuma hakkama. Lisaks sellele on siiamaani väga palju inimesi kaasas olnud – Córdobas oli kaks bussitäit inimesi, Gibraltaril juba neli. Bussis antakse igale inimesele vastava linna kaart ja informatsiooni linna ajaloo ja vaatamisväärsuste kohta – Córdoba puhul oli nt ilmselgelt Wikipediast kopeeritud tekst, isegi viite numbreid ei olnud ära kustutatud. Ja struktuur näeb ise selline välja, et on võimalik valida, kas tahad käia 200 inimesega linnas ja üritada kuulata giidi juttu või ise ringi jalutada. Ja kui reisi hinna sees on mõne katedraali vm külastus sees, siis see on „kohustuslik“ ja selleks ajaks peaks kohale ilmuma. Aga põhimõtteliselt antakse vabad käed, peaasi, et õigeks ajaks bussi peal oled. Mis on muidugi ka... frustreeriv. Enne, kui kuskile läksime, loeti sõnad peale, et see kell pead kindlasti bussis olema, igalpool lehtede peal on kirjas, et see kell sõidame minema, kes kohal pole, jääb maha. Ja siis jäävad giidid/reisisaatjad ise 20 minutit hiljaks. Nii et jah, double standards.

Córdoba on ilus ja armas linnake ja seal voolab Guidalquiviri jõgi. Hispaania keele grammatika tundidest on mul meelde jäänud, et see on eriti suur ja tähtis jõgi (mäletan, kuidas me Melitoniga ükskord poomismängu mängisime ja vastuseks oli selle jõe nimi, aga keegi ei arvanud seda ära, ja Meliton oli meis pettunud), aga välja näeb ta suht rahulik ja roheline. Ilmselt kõige kuulsam ehitis siin on mezquita, aga mulle jättis suurema mulje Alc´azar. Sealt avaneb tornist ilus vaade Córdobale ja aiad on lihtsalt ilusad. Purskkaevud, basseinid, õitsevad lillepeenrad... Väga mõnus ja rahulik. Lõunat sõime väga ehtsas tänavarestoranis, kus kelner armastas juttu rääkida ja soovitas ise toitu ja palus lõpuks Kristelil ka tõlgiks olla. Söögiks valisin mina tortilla de patatas, mis oli hea, aga noh, kuna see on põhimõtteliselt omlett kartuliga, siis on väga keeruline seda ära rikkuda.

Gibraltarile minek oli palju põnevam. Me olime eelnevalt ka Granadas paduvihma käes kannatanud (mis muide oli väidetavalt esimene terve suve jooksul) ja ka reisi hommikul hakkas vihma sadama, mis tee peal arenes tõeliseks maruks. Aga õnneks see Gibraltarile jõudes vaibus ning seal oli lihtsalt pilves. Alustasime oma päeva passikontrolliga, mis oli küll suht mõttetu – möödusime lahtise passiga piirivalvest, kes kiiresti pilgu peale heitis. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga näha, kas me kuulume ikka Euroopa Liitu või mitte. Linna kõndides ületasime muuhulgas ka lennukite maandumisraja – ilmselgelt kasutatakse kõik võimalik ruum ära. Päev jätkus väikse möödapanekuga – jalutasime mööda rannajoont, kui järsku avastasime, et meie ees seisab tunnel läbi mäe, kuhu jalakäijatel on keelatud minna. Ja kuna mina ei tahtnud väga autotee peal pimedas kõndida, siis pidime tagasi minema. Ei pea vist mainima, et päeva lõpuks olid jalad väga väsinud. Aga noh, seejärel suundusime köisraudtee juurde, et sõita mäe otsa ning imetleda vaadet ja ahve. Teel me eksisime muidugi mitu korda ära, sest Gibraltaril ei ole väga palju normaalseid tänavasilte – nad armastavad panna igale majale oma nime, aga sellest pole turistidele väga kasu, sest kaardi peal on ainult tänavad märgitud. Köisraudtee oli ka natuke hirmuäratav, aga jõudsime õnnelikult pärale. Ja see oli seda väärt – vaade oli muidugi imekena, nagu arvata oli. Aga seal olid ahvid! Nad käivad seal päris vabalt ringi, ei ole kuskil puuris. Ja nad on imearmsad! Ausõna, mu Gibraltari pildikaust on ahvipilte täis. Pärast vaatasime poodides ringi, sest väidetavalt on Gibraltar šoppajate paradiis, sest neil pole käibemaksu vm, aga ei. Näiteks maksis üks kleit seal 45 naela, mille Hispaanias saab 39 euroga kätte. Alkohol oli küll veidi odavam, aga ei hakanud seda ostma. Lõunaks sõime seekord chicken curryt, mis oli väga hea. Ja kelner rääkis väga mõnusa briti aktsendiga, kõrv lausa puhkas – Hispaanias kuuleb väga harva nii head inglise keelt (ja enamustel kordadel on siis tegu erasmuslastega Suurbritanniast).

Ja nüüd ongi kiirelt kaks reisi kokku võetud. Muide, andke andeks, kui mu eesti keel natuke kummaline tundub – seda kirjutades oli mul tunne, et mõned lausekonstruktsioonid on veidrad. Siin olemine mõjub mu eesti keele oskusele – üks päev arvasin ma, et „pidu viskama“ on täiesti aktsepteeritav väljend. Aga loodame, et vähemalt mu hispaania keel areneb.

Korterist

Vabandust, et pole ammu blogi kirjutanud, aga interneti puudumine takistab seda. Kooli wifi minu arvutis ka ei tööta, aga koju peaksime järgmine nädal interneti saama, nii et siis loodan jätkata regulaarsemate postitustega.

Vahepeal on tegelikult päris palju juhtunud ja oleme omajagu reisinud ka, nii et rääkida on palju. Aga mõtlesin natuke kirjeldada meie korteriotsinguid, sest need ei tahtnud alguses ikka üldse sujuda. Alguses olime hostelis plaaninud kolm päeva olla, aga lõpuks veetsime seal kuus ööd (Hostel Meridiano, soovitan väga, töötajad on väga toredad ja sõbralikud ja seal on tasuta wifi ja see on kesklinnas ka, nii et kõik põhilised vaatamisväärsused-šoppamiskohad on lühikese jalutuskäigu kaugusel).

Fakt, et Granada on kõige populaarsem Erasmuse sihtpunkt, on korteriotsingutele takistuseks. Ebaloogiline? Kohe seletan. Korteriomanikud teavad, et linnas on liikvel palju üliõpilasi. Väga paljud jäävad terveks aastaks. Ja siin ongi esimene probleem. Ma isegi ei mäleta, kui mitu korda tuldi meie juurde ja küsiti, kas me otsime korterit, et tal on üks korter, mida ta välja üürib. Aga nii pea, kui ütlesime, et tahame ainult viieks kuuks, oli kõik läbi. Inimesed jalutasid minema. Ütlen ausalt, selle peale ma Eestis ei tulnud, et meile ei taheta korterit välja üürida – mõtlesin, et käime vaatame ilusaid kortereid ja siis teeme mingi valiku, sest korteriomanikud on meeleheitel. Aga ei.

Minu jaoks tuli üllatusena ka see, et enamus kortereid on väga suured siin (ilmselt kogu Hispaanias). Tihti pakuti 4-5 magamistoaga kortereid, millele lisandub siis veel elutuba. Meie otsisime alguses kahe magamistoaga korterit, aga neid oli tõeliselt vähe või olid nad väga kallid. Nii et odavam ja lihtsam on otsida korterit suurema kambaga või vaadata neid, kus tahetakse kaaslasi.

Kust otsida korterit? Kõige alguses käisime vist vaatamas kortereid, mida üüris välja meie hosteli omanik. Korraks isegi kaalusime ühte neist, aga takistuseks sai lõpuks see, et meilt nõuti lepingu sõlmimist terveks aastaks – oleksime pidanud veebruaris ise otsima inimesi, kes seda kevadsemestril üüriksid. Aga kuna me ei osanud ette kujutada, kui raske see olema saab, ei tahtnud riskida. Seejärel proovisime internetti (juba Eestis olles kirjutasin mõnele kuulutusele, kuid sealt ei tulnud ühtegi vastust). Kõige hirmsam oli helistamine ja hispaania keeles rääkimine. Aga kuidagi saime mõned kohtumised kokku lepitud. Esimeses korteris, mida vaatamas käisime, teatati meile, et nad ikka väga tahaksid kedagi terveks aastaks. Teises korteris teatati meile, et sorri, korter on üüritud juba. Ühes korteris oli vist (ütlen vist, sest ma ei saanud tema aktsendist väga hästi aru) selline tingimus, et meile üüritakse terve korter ja kui tahame, siis otsime teisi inimesi, et üür väiksem oleks (seal oli viis magamistuba).

Seejärel otsustasime muretseda endale kohalikud kõnekaardid (et oleks odavam) ja lihtsalt minna tänavale ja lugeda kuulutusi ja helistada inimestele. Ja siin on kuulutusi tõesti igal võimalikul pinnal. Traataedade küljes, elektripostide ümber, majade seintest rääkimata. Paljud kuulutused olid aegunud ehk kui helistasime, siis öeldi meile, et vabandust, meil on kaaslane juba olemas. Aga siis ühega näkkas! Saime kohtumise kokku lepitud, suure vaevaga leidsime maja ka üles. Korter oli ilus ja meie tulevasel korterikaaslasel oli ükskõik, et me ainult viieks kuuks tahtsime jääda. Ja siis võtsime selle ära. Nii et tegelikult läks meil kolm päeva aega, et korter leida, mis võib-olla ei tundugi nii palju. Aga need kolm päeva olid väga masendavad ja stressirohked. Ja me ei saanud kohe sisse ka kolida, pidime paar päeva ootama, mistõttu tekkisid paranoiad, et korter on vahepeal kellelegi teisele välja üüritud.

Meie korteris on neli magamistuba, millest üks on lukus koguaeg (seal hoitakse ilmselt väärtuslikke asju, et mingid ida-eurooplased neid ära ei varastaks) ja kaks vannituba. Samuti on siin gaasipliit, mis tekitas naljakaid momente minu kulul – mittesuitsetajana ei oska ma välgumasinaid kasutada. Aga õnneks on siin tikutoos ka olemas, nii et saan hakkama. Lisaks kõigele oli vajalik ka õppetund sellest, kuidas ust lahti keerata – see on keerulise süsteemiga! Õigel hetkel peab ust tõmbama ja võtit lükkama... Korterikaaslane sai südamest naerda, kui me üritasime sellele pihta saada. Korterikaaslase nimi muide on Sergio. Ta räägib andaluusia aktsendiga, mis ei tunnista s-ide olemasolu. Aga ma hakkan juba vaikselt sellega ära harjuma. Ja ta vanemad (nagu ma täna teada sain) teevad ise veini, nii et varsti saame vist koduveini! Korteri miinusteks on natuke kõrgem üür, kui me alguses plaanisime, ja see, et ta on kesklinnast kaugel. Sinna läheb 40 minutit kõndides aega (ja see ei ole rahulik jalutuskäik). Granada kõige legendaarsem ööklubi on hoopis linna teises otsas (kõik mainivad seda, kui küsime, kus on hea koht tantsimiseks). Koolist on ta kuskil 20-25 minuti kaugusel, nii et vähemalt see on hea.