First impressions

Ka mina alustan blogiga, kus ma loodan kirjutada palju meie põnevatest seiklustest Granadas ja postitada palju huvitavaid pilte (ilmselt on enamus neist majadest, aga kuna nad on Hispaania majad, siis on nad huvitavad).

Reis hakkas kell pool 4 öösel Tartust ja lõppes kuskil pool 1 Granada hostelis. Vahepeale jäi kolm lennureisi, millest ühe ajal sai natuke magatud ka - tulemuseks on kange kael ja selg. Esimene kokkupuude hispaanlaste heatahtlikkusest oli aga bussis lennujaamast Granadasse - väga rõõmus ja aktiivne bussijuht, kes lasi lihtsalt täiega signaali, kuna ühel poisil oli vaja takso võtta, ja nii ta lootis taksojuhtide tähelepanu võita. Teine näide hispaanlaste heatahtlikkusest: kui me oma hostelit alguses üles ei leidnud, siis küsisime abi ühelt paarilt, kes mööda läks. Nemad ei olnud ei sellest hostelist ega ka ühestki tänavast kuulnud, mis meie kaardi peal oli. Aga nad kõndisid meiega kaasa ja uurisid-puurisid kaarti, küsisid kohalike käest abi (keegi ei olnud sellest tänavast kuulnudki) ja lõpuks sattusimegi õigele tänavale.

Ja hostel ise on ka väga lahe. Meid võttis vastu üks rootslane, kes on kaks kolmandikku oma elust siin elanud, kes oli väga lahe ja abivalmis - andis meile Granada kaardi ja rääkis, mis kohad on ägedad, kus on hea elada ja kus mitte. Siin on tasuta wifi, mis ulatub ka meie tuppa (vähemalt minu arvuti puhul). Ka hommikusöök on hinna sees (või siis me sõime kellegi teise toitu). Tuba ise on muidugi hästi pisike, koos kohvritega ei mahu seal väga hästi liikuma, seal on kaks narivoodit, mis kägisevad ja värisevad iga liigutuse peale ja vannituba on ka koridori peale. Aga saame hakkama, varsti loodetavasti kolime oma korterisse sisse. Korteriotsingutega muide veetsimegi tänase hommiku, ei kujuta üldse, kas see vilja ka kandis. Homme loodame ka mõnda korterit oma silmaga kaema minna.

Siis loomulikult jalutasime linnas. Esimesed muljed: Granadas on soe: täna oli üle 30 kraadi. Ja see on ilus linn. Võib-olla on asi selles, et ma pole harjunud nii palju kivimajasid nägema, Eestis on ju palju puust tehtud maju, aga tõesti on iga maja omamoodi huvitav. Kohaliku suveriinina müüakse palju flamenkoalaseid asju: seelikud, lehvikud, rätikud. Kusjuures, tundub, et paljud neist on just lastele mõeldud.

Valgusfoorid on ka huvitavad. Kui jalakäijatele läheb tuli roheliseks, siis see mehike kõnnib. Kui roheline tuli otsa hakkab saama, hakkab mehike jooksma. Kahjuks ma videot sellest ei teinud, see oleks liiga veider ja turistilik olnud.

Granadalased eiravad s-tähte. See teeb arusaamise natuke keerulisemaks, enne pead mõtlema, kas tema jutus peaks kuskil s-tähed peituma ja alles siis saad dešifreerida. 

Tänavad on kitsad. Ja kõnniteed tihti puuduvad, need on vist ainult peatänavatel. Ja mõnikord on tänavad nii kitsad, et autod vaevu mahuvad sealt läbi. Pildi pealt peaks näha olema kui kitsas seal on ja kuidas me ennast mingisse vaateaknasse surusime, et meile otsa ei sõidetaks.

Ning toidupoodi otsisime ka väga kaua - kas me ei saanud ise juhistest aru või ei juhatatud hästi, aga me kõndisime palju. Lõpuks ühe ikka leidsime, kust saime puuvilja ja kanaviinerid - lõuna missugune! Loomulikult hostelis guugeldades leidsime, et siin samas kilomeetri raadiuses peaks olema kaks Carrefouri. Äkki järgmine kord veab rohkem.

Ja siis tulimegi koju, tegime lõunat ja puhkasime. Kell 8 olime registreerinud ennast Tapas Tourile, mis koosnes sellest, et üks mees tuli hostelisse, kogus inimesed kokku, kogus veel ühest hostelist inimesi ja siis käisime kolmas erinevas baaris. Jõime igas baaris mingit jooki, mis inglise keeles on summer wine - ta oli lahja, aga väga hea. Ja tapadest sai kõhu väga täis. Esimeses paaris sõime pintxosid, mis oli tiku otsas kanaliha, teises oli minipitsa ja kolmandas seenepirukas moosiga. Päris huvitav, kuigi kanaliha oli loomulikult kõige parem.

Ma tean, et oleks kena, kui ma siinkohal näitaks pilti tapadest, aga kuna ma unustasin neid fotografeerida, siis saate hoopis pildi kohalikust kassist, kes saaki varitses.